— 149 —
Ja tõeste — mis palju aastaid enam polnud sündinud, mille wiimane kord Jensi lapsepõlwesse tagasi ulatas, see sai nüüd korraga sündmuseks: noor Nielsen läks pühapäewal oma emaga wälja, sammus tema kõrwal kõigi nähes üle pereka õue, läbi tuttawate uulitsate, istus koosolekul temaga külg külje wastu, ja õhtul tuliwad nad ühes koju, sõbralikult juttu westes — ema ja poeg.
Kuid selge ei olnud nende wahekord weel mitte. Õhtutel, mil Jens emale oma raamatutest ette luges ja talle sotsialistlisi õpetusi seletas, ei istunud tema juures mitte ta ema ega ta „üheõigusline seltsimees,“ waid keegi sõnakuulelik käsualune. Käsualune pealegi, kes käskijale kõigest wäest ja igas asjas meeldida püüab ning seeläbi sagedaste silmateendriks saab. Kuna noormees wahel selgeste märkas, et ta ühest wõi teisest mõttekäigust põrmugi aru ei saanud, tõendas Jensine ometigi, et see talle selge olewat. Ja kui ta ettelugemist kuulatades tukkuma jäi, tegi ta üles ärgates hoolega, kui poleks seda sündinud. See oli seesama orjalik olek, mis teda wiinapudelit poja eest peitma sundis ja mis wiimasel ajal õnneks korda saatis, et ta pärast lõunat enam tilkagi ei joonud, kartes, et poeg õhtul, kus nad nüüd kaua ligistikku istusiwad, lõhna tunneb.
Seda armetumat usaldamatust katsus Jens temas waba, ladusa ja lõbusa meeleolu ning kõnetooniga häwitada. Ta hoidis kõigist eemale, mis nende endist wahekorda ja selle põhjuseid meelde tuletades oleks riiwanud, ta jättis kõik kõrwale, mis tema õpilasele mahti oleks andnud tõtt tema meeleheaks painutada. Tema waimust nürisust silmas pidades, walis ta ettelugemiseks ja läbirääkimiseks kõige kergemad, igapäewasemad ained, ja tema kehalikku nõrkust meeles pidades, ei wäsitanud ta teda kunagi kauemine, kui ta erksal olekul wastu suutis wõtta. Nõnda muretses ta temale seeläbi, et eideke käsitatawatest asjadest tõeste aru sai ja kerge waewaga õigetele wastustele jõudis, teatawa rõemsa, tagaerutawa tasutunde. Kuid mõjuwam, kui see tark taktika, oli üks tegu, milleks Jens juhtumisi mõtte oli saanud.
Ühel suwisel hommikul soowis ta emale sündimisepäewaks õnne ja kinkis talle paar wäikest tarbeasja. Eide rõem oli suur, sest ta ei mälestanudki enam, millal seda päewa wiimaks oli pühitsetud wõi meeldegi tuletatud. Kui ta köö-
