— 155 —
mängis. Jensine kuulatas teda terasel silmitsemisel natuke aega, siis hüüdis ta nagu äkilise walgustuse helgil:
„Sinu haigus on raskem, Jens! — Sul on Rasmus Jensi haigus — ära salga!“
Nielsenil oli korraga laua alt midagi otsida, ja sealt küsis ta:
„Miks sa seda arwad, ema?“
„Ka Rasmus Jens oksendas, enne kui ta mäda hakkas sülgama, ehk ta küll werd ei köhinud, ja siis — — sa wärised ju, Jens! Waata, kuda sa wärised!“
Kui noormees pea laua alt üles tõstis, oli ta jume tuhakarwaline, ta suu sinine, ja ta kõrwalestad kollendasiwad nagu wahu. Lõdisedes tõmbas ta enese tooli sisse kössi, kuna ta põgenew pilk põrandal ümber eksis. See sisemine purustus, mida ta wälimus peegeldas, lubas teda, ehk küll kõlata healel, siiski kuiwa rahuga kosta:
„Ja, ema, mul on tiisikus, tuttaw proletarlaste haigus, milleks ma wist isalt wastuwõtliku kopsu olin pärinud. Nõnda oli tohtri arwamine, ehk ta küll haiguse kohta seniste tundemärkide järele weel mitte lõpulikule otsusele ei jõudnud. Igatahes peame mõttega harjuda püüdma, et mina — —“
Ta jättis sõna pooleli, sest ema liikumine äratas tema tähelepanekut. Mahasirutatud käed alaspidi pihupesadega põlle peal ristis, oli Jensine keset tuba ühe paiga peal ringi hakanud tammuma. Üksainus kõikewalitsew mõte näis ta pakitsewat aju täitwat, seda ilmutasiwad tema angunud waatega silmad pahema õla poole löngu wajunud peas. Ainust sõna, ainust wiiksatust ei tulnud tal poja ilmutuse kohta üle huulte.
„Aga meie ei tarwitse weel julgust ega lootust kaotada,“ kõneles Jens edasi, kuna ta enesest äkitselt nagu midagi tülitawat maha raputas. „Haigus, mida mina arwatawaste põen, ei tapa ju igaühte selsamal wiisil. Kuna ühed põdejad mõne nädalaga hauda lähewad, elawad teised palju aastaid, ja nii mõnedki saawad, kas arstimisest wõi koguni iseenesest, täieste terweks. Tohter kinnitas mulle kõige rõhuga — ma räägin tõtt, ema, et wiimane wõimalus sugugi nii haruldane pole. Hoolsal rawitsemisel ja enda hoidmisel, ütles ta — —“
Kuid sel lausel oli töölise suus nii ironialine kõla, et