— 14 —
oli külm. Mida tühjemaks Jensi kõht lõuna wõi õhtu eel läks, seda enam hakkas külm teda raputama. Sel oli kerge tema külge teed leida. Kingade taldadest tungis ta aukude kaudu porise märjana wäikese mehe jalgade, läbi katkiste pükste ja õhukeste kuubede tema kõhna, werewaese ihu kallale. Ka selle waenlase wastu ei leidnud ta toast tarwilikku abi, sest üksnes lõuna ajal söögitegemiseks pisut köetud raudne pliitahjuke seisis waewalt tunni aega soe; muidu oli hingeauru toas peaaegu niisama näha, nagu wäljas. Et wäike Jens sel lool sagedaste köha ja nohuga wõitles, oli niisama wähe ime, kui et ta kõik muud külmetamisest, toidu- ja hoolepuudusest tekkiwad kergemad ja raskemad lapsehaigused järgemööda läbi põdes.
Nende haiguste wastu polnud Jensil midagi. Ei — oli tundisid, kus ta waimunatukesest salasoow läbi lõikas: Peaksin ma jälle haigeks jääma! Sest siis oli tal kõik, mis tal nüüd puudus. Tal oli ema, tal oli süüa ja juua. Ema oli siis terwe päewa tema juures kodus, ja mis ta haigele hammustada wõi rüübata andis, oli haruldane ja maitsew. Mida Jens muidu paksu klaasi tagant kaupmehe waateaknal kui kättesaamata kallist wara ihaldusepiinas wesise suuga wahtinud, sellest sai talle nüüd üks wõi teine asi tõeste osaks. Seepärast oli üsna loomulik, kui Jens kord pärast terwekssaamist emale ütles: „Ema, Jens tahaks jälle haigeks jääda!“ — „Miks?“ — „Siis on Jensil jõulud. —“ Kuid wist mõtles Jensine Nielsen pühade üle, milledeks Jens oma haiguseaega pidas, teisiti, sest poja üteluse üle naeratades wajutas ta käeseljaga kaks hõbedast haawlitera põse peal laiaks.
Kui Jens Nielsen oma ennelõunastel luusimisetundidel kaupluste aknaid imestas, hakkas ta sel määral, kudas läbikäimise kihin uulitsatel kaswas, ikka terasemalt kõrwu kikkis hoidma. Ta kuulatas, kas mitte wabrikute torud juba hüüdma ei hakka: üks õige jämeda kõriga kahehealeline eel, teised ühehealelised ja heledamalt uilgawad tagajärel. Sest siis tuli ema! Niipea kui jämeda toru nagu raske wajutuse alt lahtipeasew ürg wäikese ootaja kõrwu puutus, pani tugew elektriwool mehikese siputama, ning lähemal pilgul pistis Jens Nielsen surnuaia poole jooksu.
