— 31 —
„Missuguseid sigu?“
„Neid wõeraid mehi! Mis nad siin käiwad?“
Jensine Nielseni käsi lahkus kammi küllest ja wajus põlwe peale. Ta wahtis tummalt, poollahtise suuga põnnikese otsa. Siis lõi ta silmad maha. Ta pilk otsis põrandalt nagu millegi üle seletust ja liikuw suu pidas aru, kas naerma hatata. Aga ta ei hakanud naerma.
„Kust sa niisuguseid rumalaid sõnu oled õppinud?“ hüüdis ta wiimaks surutud healega.
„Kas „siga“ wõi?“ küsis Jens. „Sinu käest.“
Nüüd hakkas Jensine Nielsen naerma. Kõhinal naerdes sirutas ta käe poisikese järele wälja, kuid see, sammu poolteist temast eemal seistes, ei lähenenud temale. Jens seisis kindlalt ja laiajalgselt paigal, nägu tõsine, silm tungiw terane.
„Noh, miks sa ei ütle?“
Tema tõrkuw eemalseismine kustutas iga naerumuige ema huultelt. Jensine kollakas-kahmetu näonahk hakkas mitmest kohast tuksatlema, nagu oleks teda torgatud. Kord lendas kurjustamise wari ta otsaesisest ja kokkutõmmatud kulmudewahest üle, ta suu näis tõrelewaid sõnu walmis seadlewat. Siis aga häigas nägemata käsi näo jälle puhtaks ja sinna tekkis pikkamisi, pikkamisi midagi peale, mis Jensikese paigast nihutas. Kuna ta ema põlwede wastu asus ja lahtise suuga nagu warblasepojuke ülespoole wahtis, ütles Jensine Nielsen tasa:
„Aga sa tahad ju süüa saada, Jens. Nad annawad mulle raha.“
Jens mõtles ja wastas:
„Kas meil omal nii palju ei ole?“
„Ei, Jens, meil ei ole nii palju. Sul ei ole ju isa.“
Ja nüüd kukkus Jensi käekese peale nii suur ja palaw piisk, et poisike üsna ära ehmatas. Ta jättis iga edasipärimise, ta terwe olek muutus jälle lapseliseks, rumal-lapseliseks. Räpakalt ronis ta ema sülle, asus ema kaela ümbert kinni, ja oma terawat ninakest Jensine huulte sisse puurides hüüdis ta luksatawa healega:
„Jens on jälle pai! Kas sa Jensile täna rhabarberikörti keedad?“ —
