Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/36

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 34 —

kui endine, sest all oli poolest saadik maa sisse ulataw pesuköök. Hoowiga, mille kahte otsa jällegi tünnidega peldikud palistasiwad, wõis awaruse poolest rahul olla; küll ei paistnud Nielsenite korterisse ka siin taewast ja päikest, aga wastas ja kõrwal seiswate majade tagumised tolmutamise-aknad oliwad natuke kaugemal ja hoowi peases heledam walgusekuma, iseäranis lõunaajal. Halwaks küljeks oli uuel korteril aga see, et Jensine töökoht kaugele oli jäänud, mispärast ta enam kodus lõunal ei saanud käia, kuna ta hommikuti, kui wähegi juhtus wiibima, hoburaudteed pidi tarwitama, mis talle soowimata kulu tegi. Ema ja Jens, mõlemad oliwad nüüd nädal otsa ilma sooja lõunata; kumbki nosis õhtul keedetud wõi poest walmilt ostetud külmi suupisteid süüa, mille mõjul nende näod warsti weel kollakamaks ja kõhnemaks muutusiwad. Pealegi pidi Jens nüüd terwe päewa emast ilma olema. Aga wõi siis naisterahwal, kellel öösel külalisi käis, korterisi palju walida oli; õnn, kui wähegi kõlblikuma urkakese kuskil peidetud põikuulitsas kätte sai. Lutikatest arwas neiu Nielsen uue korteri waba olewat, nagu majaperemees Ballerup seda kaubategemisel ka kinnitanud; aga paari nädala jooksul tuli neid uute seinapaberite alt ometi nähtawale, ja esimese kambri ahjupoolses nurgas elutses suguwõsake priskeid prussakaid peale kauba.

Wäikese Jensi kauples ema uues elukohas ühe lese sukakuduja hoolde, kes nendega ühise wahekoja ääres elas, hommikust õhtuni kodus töötas ja kellel enesel ka wäike poeg oli. Wiimane, nimega Holger, sai nüüd Jensi alaliseks mänguseltsiliseks. Esiotsa pelgas Jensike Rasmusseni emanda poega, sest see oli näost isewärki tõmmu ja ta suurte silmade laiad walged wälkusiwad mustade ripsmete alt nii wõeralt, peaaegu kohutawalt wälja. See tuli sellest, et wäike Holger mulatlane oli, ehk küll juba neljandast põlwest; oma wanaisa isalt, kes süsimusta neegrina ühe Daani neiuga abielusse heitnud, oli ta oma tubakakarwalise naha, oma willaka käherpea ja need wälkulööwad tulesilmad pärinud. Aga aegamööda harjus ja sõbrunes Jens tema wälimusega ning endise kartuse asemel asus wiimaks elaw imestus Holgeri wastu tema tundewalda. Ta imestas selle tõmmu poisi elawust, wäledust ja osawust. Holger oli alati