— 64 —
ette, ja üleüldine aietamine ja puristamine järgnes. Weel paar korda käisiwad mearkassi pimedust puistawad käed ta hoolsaste täidetud kuuetaskutesse ja sealt wälja, siis tundis Jens enese ringi seest wälja kistawat, ja tolmupuistaja itsitaw heal ähkis: „Pane putked — mis sa weel ootad!“
Nad oleksiwad ülewõimulise waenlase käest ka tõeste peasenud, kui Jens mitte nii ennatu poleks olnud. Ta hakkas Holgerile alles järgi jooksma, kui paar pimedat juba jälle nägijateks oliwad saanud. Need saiwad ta warsti kätte, ja nüüd pidi ta wõitluse wastu wõtma. Seda tegi ta ka päris ootamata wahwuse ja ägedusega. Hambad ristis, waht suu ääres, kargas ta tuhmi karjatusega lähema wastase kõrist kinni, mille külge ta üsna tähelepanemisewäärt jäljed jättis. Aga wastaseid oli kaks, ja teine tal pealegi selja taga. Jalalöömisega üksi ei suutnud ta seda enesest eemal hoida. Warsti püherdas Jens nende wahel maas, ja nüüd joonistasiwad nad temale näo peale, mida tema teisele neist kõri külge oli joonistanud. Küll tõttas Holger talle appi, aga ka wastastele tuli abi, sest weel mõned sõimajad oliwad silmad waheajal tuhatolmust puhtaks saanud. Nüüd algas perekal uulitsanurgal palaw pealahing, mis wiimaks möödaminejate waheletuleku läbi lõpule jõudis.
Kriimustatud põskedega, Holgeril silm sinine, Jensil nina werine, läksiwad mõlemad sõbrad sõjast koju.
Jens ei wastanud ema pärimiste peale tükil ajal sõnagi. Nägu tume, huuled kokku pigistatud, nina paatunud werest must, wahtis ta, selg pärija poole, aknast wälja ja sõi wahetewahel mõne rinnast hoowawa luksatuse ära. Näis, nagu ei kuulekski ta ema hädaldusi haleda waate üle, mida poja ihuline ja ihukatteline wälimus talle pakkusiwad. Korraga pööras Jens ümber ja küsis järsult:
„Ma tahan teada saada, mitu isa mul on!“
Ema jäi wahtima: „Mitu isa — — mis jutt see on?“
„Üsna õige jutt! Minu käest küsitakse, mitu isa mul on, ja ma ei tea wastata.“
Jensiue Nielsen tõstis käe nagu nõu otsides suu juurde. „Kas sina, suur poiss, siis weel ei tea, et igal inimesel üks isa on!“
„Aga nad ütlewad, mul olla neid lugemata palju!“
