Lehekülg:Lunastus Wilde 1909.djvu/70

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 68 —

weriwaesed ning Rasmus Jens Hansenil seisis wäeteenistus ees. Jõukad peasesiwad sellest rahaga, sest nad wõisiwad endile mõne saja krooni eest asemiku osta, wähemalt wiimase aastagi tarwis, milleks heal juhtumisel juba saja krooni eest mees leidus, aga ka see summa puudus pruutpaaril ja laenukatsed läksiwad luhta. Kui Rasmus Jens kasarmu kahe aasta pärast selja taha tohtis jätta — ta oli pealinnas teeninud, kus ka tema mõrsja järjest elas — ja jälle palgatöö järele ringi hakkas waatama, walitses parajaste suur tööstusekriisis, mis teda kuudekaupa sundis püha pidama wõi halwaste makstawat juhtumisetööd tegema. Ja kui ta wiimaks parematel tingimistel õpitud ameti peale sai — ta oli wiiliraiuja — ning esimesed wiiskümmend krooni eelseiswa abielu tarwis hoiule oli andnud, astus uus waenlane talle tee peale ette, waenlane, keda ta endaga wist juba kaua teadmatalt kaasas oli kandnud ja kes pruutpaari ihked ja lootused ühes peiuga mätta alla mattis. Rasmus Jens Hansen läks tiisikushaigena linnahospidalisse, kust must wanker ta poole aasta pärast jäädawasse puhkepaika wedas. Paar kuud waremalt oli ta pruut wäikese Jensiga maha saanud ja senisest kindlast leiwast ilma jäänud, et pärast peiu surma kui lapsega tüdruk seda mustemale tulewikule wastu waadata.

„Meie kumbki ei suutnud surma karta,“ nuuksus jutustaja, kelle silmad kurb mälestus woolama oli pannud, „ja ka tohtrid ei lausunud sellest sõnagi, muidu oleksime endid haigemajas paari lasknud panna, ja mina, kui ka sina, Jens, oleksime nüüd isa liignime kandnud, ja mind oleks emandaks kutsutud nagu teisigi emasid. Kui mina selle peale mõtlema hakkasin, siis oli juba hilja, sest sinu waene isa, keda wiimastel päewadel äge palawik raputas, ei tulnud enne surma enam meelemõistusele. — Nõnda karistas mind Jumal selle eest, et — noh, et sina mulle waremalt tulid kui õigus oli — enne kui ma sinu isaga laulatatud olin.“

„Waremine tulin —? Kas see siis minu süü ei olnud?“ küsis Jens.

„Ei, see oli minu ja sinu isa süü, mida Jumal meile andeks annab. — Aga —“ neiu Nielsen pööras oma üleni