— 71 —
mine algas nii halwawa wõimuga, et sel pärastlõunal õppimisest ja sel ööl magamisest juttugi ei wõinud olla. Ta puges wara sängi, sest et ta ema ja Jebbeseni läheduses, nende naerwaid ja lobisewaid nägusid nähes, piina tundis, ja kui ta pimedasse tuppa, üle pea tõmmatud waiba alla, ikka weel nende healesid kuulis, hoidis ta käed kõrwade ette ja ägas nagu haige.
Mis ta senini teadnud, oli sume koidik, mis ta nüüd teadis, oli hele päewawalgus. Ja selle walguse sisse wahtides tundis ta kandwat pinda oma jalge alt kaduwat, iga pidet, iga tuge oma käte wahelt ära libisewat. Ema oli talle armas, ema oli talle kallis; midagi armsamat ja kallimat, kui ema, ei tundnud ta ega mõistnud seda enesele ette kujutada. Nii armas ja nii kallis olewus pidi siis ka teiste silmas heas hinnas seisma — see oli Jensi loomusundlik eeldus, tema enesestmõistetaw oletus. Aga see ema oli inimene, keda halwaks peeti, põlati, sest et ta elu elas, missugust teised naisterahwad mitte ei elanud, elu, mis keelatud ja hukkamõistetud oli, mida naerda ja pilgata tohiti. Ja seda täie õigusega, sest ema tunnistas enese täiel määral süüdlaseks.
Midagi wabandatawat, kergendatawat ei jäänud tema süüst enam järele. Jens teadis nüüd, et tema säherdust elu mitte ainult sest saadik ei elanud, kui tal laps toita oli, waid ta oli seda ka ilma sundiwa põhjuseta elanud, siis, kui tal last weel toita ei olnud, siis, kui ta täieste mureta põlwe maitses. Ta oli seda elu elanud, teades, et see keelatud, põlatud, hukkamõistetud on — wabatahtliselt, hoolimatalt. See oli moment, mis Jensi hingesse otsuse põletas: Ka sina ei saa teisiti, kui pead seda patust olewust hukka mõistma ja põlgama! Midagi ei ole ta külles, mida sa kiita, austada, mille peale sa uhke olla wõiksid! Ja tema pärast seisad sa ka ise teiste põlgtuse ja pilke all — süütalt, aga paratamatalt. Sa ei tohi silmi üles tõsta inimeste ees, sa pead oma emast häbi tundma; sul pole midagi wastata, kui nad sind koolis nokiwad ja narriwad, — sa pead hambad kokku pitsitama ja rusikad taskusse pistma.
Selle otsusega, selle möödapeasemata äratundega aga süütas Jens. oma südames tulukese põlema, mis temale ära-
