— 74 —
kogemata lukutamata jäänud — ema ja tema kostilise warjatud wahekorra kohta selgusele oli jõudnud. See on: silmaga nähtawale selgusele, kuna ta seda wahekorda juba ammugi aimas, peaaegu teadis, sest kuda muidu wõis talle ema, kui Jebbesen esimesel ööl norskas, öelda: ‚Ma unustasin sulle ütlemata, et Hans Kaspar norskab, kui ta selile magab?‘ — Jensi halastamata kõrwad hingasiwad seda sahinat himukalt sisse, ja nagu narkotiseeriw mürk nirises ta erkudest läbi — peast jalawarwasteni. Ta kuulas, kuni ta piina enam wälja ei suutnud kannatada, kuni äkiline, räpakas wihahoog ta sängist wälja wiskas. Wäljasirutatud rusikatega teed otsides, päntas ta waheukse kallale, teadmata, mis otstarbeks. Uks oli lukus. — Koputada? Lahtitegemist nõuda? Neid lahku kihutada? — Juba kähwasiwad ta rusikad ukse wastu põrutamiseks üles, aga äkitselt torkas talle ta wõimetus kahe nii tugewa wastase kohta meelde, ja ühtlasi torkas talle meelde, mida ema sellest mehest endale ja oma lapsele lootis. Pidi ju sellest mehest see saama, kes neid mõlemaid häbi ja põlgtuse alt peastab, kes ema patuse minewiku oma nimega kinni katab ja Jensine Nielsenile puhta tulewiku kingib. Tohtis ta seda heategijat, seda lunastajat pahandada, teda enese waenlaseks teha? — Jensi rusikad wajusiwad maha, ta põlwed nõtkusiwad — oma meeleheitlises kitsikuses ei mõistnud ta muud teha, kui palwetades kinnise ukse ette põlwili lasta. Ta tõstis ristis käed öösise pimeduse sisse üles ja sosistas üksisõnu: „Jeesuke aita! Jeesuke aita!“ Ja siis kerkis talle issameie keele peale, palwe, mille päheõppemise kallal ta nii palju waewa näinud, ja ta kuumalt sosistaw suu saatis ka selle sisu mustawa ja waikiwa kambrilae poole — algusest lõpuni ilma weata, ilma takistuseta, wist küll esimest korda nii ladusaste.
Siis ronis ta sängi tagasi, põsed märjad ja soojad walatud palwepisaratest.
Sel silmapilgul — oh imet! — hakkas Hans Kaspar norskama.
Võimsalt — wägewalt — majesteetlikult.
See oli esimene öö, kus wäikene Jens Nielsen sellest hirmsast, ihu ja hinge nüsiwast saagimisest jälki, õudset
