— 76 —
oma naljajantidega ja kehaliste osawustega imponeerida oskas, juba ammugi teataw erakond oli siginenud, kes mearkassitajatele sagedastegi kardetawaks sai, hakkas ka Jens Nielsen warsti teokaid ja toekaid poolehoidjaid wõitma, kooliwendasid, kellele lihtsalt liiaks läks, et wagusat, kasinajõulist poissi, kes kellegi peale ei tikkunud, waid kõigile isesuguse ara, aga truusüdamlise lahkusega wastu astus, rumala sõnakõlksuga kadaliputati. Mõlemate poolehoidjate hulgas ei puudunud ka mitte ärksamad waimud, kelle õiglusetundelistest lapsehingedest selge äratunne ülesse kees: Mida wõib Holger parata, et tema esiisa must oli, mida Jens, et tema ema must on?
Nende kaitsjate mõjul leidsiwad tagakiusatud aegamööda kauniste rahu. Semestrist semestrini kahanes teotajate kildkond, nende pisted saiwad haruldasemaks ja tagasihoidlikumaks, ning paari aasta pärast oli neid, kes wahel Jensi isade järele pärisiwad, ainult weel paar Danebrogi uulitsa riiukukke, kes Holgeri ning Jensi teiste sõprade käest saadud karistusi ära ei suutnud unustada. Wiimases kooliklassis, suuremate kaasõpilaste keskel, pidi Jens Nielsen juba ise kudagi asja andma, enne kui kellegi äritatud suust tema südamehaawa poole sihtiw sõna kukkus, kuna Holger Rasmussen, kes pilke all oma kerge, rõõmsa iseloomu tõttu ülepea wähem kannatas, kawala taktikaga enda wiimastele ja wisamatele hammustajatele suukorwid pähe pani.
Ta hakkas oma tõmmu nahaga nende ees kiitlema ja uhkustama, seda kangelaselaadi mehisuse märgiks ja iluks tunnistades, ning see ei wõinud noorte romantikuste kohta, kelle pead maa- ja mererööwlitest, indianlastest ja tsuulukahwritest kihisesiwad, ilma sügawa mõjuta jääda. Wäga wõimalik, et nad põlatud mearkassi peale ta musta esiisa pärast nüüd kadedad oliwad.
Wõidetud rahu aga oli Jens Nielsenile paraku ainult wäline. Tema haige hing tõendas talle: Mida nad sulle enam suu sisse ei ütle, seda ütlewad nad tagaselja, ja mida nad ütlemata jätawad, seda mõtlewad nad wähemast. See aga tähendas tema kannatamise sisemist edasikestmist. Põdur umbusaldus täitis teda kõigi, ka osawõtmatalt eemalseisjate wastu. See sundis teda waritsema, salaja kuulatama ja kõiksugu haiglasi keerduurimisi ette wõtma, et teada saada,
