— 96 —
piinlikuks läinud, selle alati waikiwa, mõtetes hauduwa, wastates ninasse kargawa inimeselapse kõrwal hommikust õhtuni istuda, ning aimdus, et see olek ebaloomulik on, iseäralisest hingelisest juurest wõrsub, kaswas tema peas ikka toekamaks, küpses kindlale teadmisele wastu. Juba lõi talle poja waen tuntawa kõrwetusega wastu, ja ta püüe, paha asemel paremat uskuda, ei tahtnud enam pidet leida. Selle waenu põhjuste pärast ei wõinud tal liig palju peamurdmist olla, kui ta ka oma õnnetuma nõrkuse pudeli kohta etteotsa nihutas. Saab inimestesse, leiab seltsi ja lõbu, see pöörab ta meeled-mõtted mujale — selle trööstiwa lootusega saatis ta poja uude töösse. Ja Jensine põues poleks emasüda tuksunud, kui ta lootuse täideminekule wärisewa ootega wastu poleks hakanud wahtima. Sellele südamele oli küll paks koor peale kaswanud, aga tema tuum oli weel sula ja soe. —
Nõnda siis algas noor Nielsen oma lootusrikkaid piimasõitusid mööda elatanud Köbenhavni tumehallisid tänawaid. Ta armastas seda linna, millest ta wäikekodanlise daanlase patriotliku naiviteediga arwas, et ilmas teist nii ilust ja uhket naljalt enam ei ole, linna, mille pudukaupmehe ja talupoja ülendatud maitse kukrukasulises kasarmulaadis üles on ehitanud, pealegi jumeta soomadaliku peale, mille rõskus mereniiskusega wõidu ka uute ehituste helkjasrõemsa näo lühikese ajaga tumetusaseks waapab. Aga see halli sisse ehitatud hall linn oma kitsaste keerduulitsatega, oma mudaste järwekestega ja oma määratuma sadamaga kihiseb elust, kubiseb kauplustest, särab õhtul elektripäikestest, ja nõnda wõidab temast ka wõeras waatleja parandatud, rahuldatud mõjundi, nagu määrdunud mööblitega lepitakse, kui neile puhtad katted peale on tõmmatud. Ja see mõjund täieneb weel, mida kauemine sa inimestele, kes seda uduhalli, auruniisket hiiglakaubaladu perendab, nägudesse wahid. Sest daanlane kannab oma südant silmades, ja see süda on lahke ja rõemus lapsesüda täis soojendawat headust.
Osast, mida ta pealinna uulitsaelus oma läikiwa kappwankriga, habemiku kutsariga ja rammusa ruunaga nüüd mängis, polnud Jens Nielsenil, iseäranis esimesel ajal, mitte just wähene arwamine, kuigi ta ainult hobusejuhi kui wanema ametiwenna abiline oli, kellele ta wastuwõetud rahad ära
