Kremeri pilk võtab poisi orgi otsa, hääl muljub.
„Kui tüdruk ütleb, sina oled isa, siis oled sina isa!“
Nüüd tuleb poisi sisse juba elu. Ta kraapab ühte ja kraapab teist püksisäärt, nihutab õlgu ja maigutab suud.
„Ei ole! — Mitte ei ole! — Ilma peal — kas mu pärast — — ei ole ega ole!“
„Soo. Aga kui mina sind tunnipealt lahti lasen ja tunnipealt saunast minema ajan kõige emaga — kas sina siis oled isa?“
Mihkli silmad keerlevad, käsi pühib siit- ja sealtpoolt nina, noodike vähem kindlust on tal juba toonis:
„Mitte sugugi — — Mina nüid mõni isa — — Nagu teisa ei oleks — —“
„Kuule, Ketas, ma ütlen sulle nüid veel paar sõna eaga“ — Kremer vajutab kaks sõrme talle õlale ja tagandab häälest käskija —: „Sul peaks ometi ale meel olema tüdrukust. Kuhu ta lapsega jääb. Vanemaid tal ei ole — —“
Ketas vahib maha.
„Miks sa teda siis ei taha? Ta on jo viks ja terve inimene.“
„Vana — — ja ema ei salli — —“
„No vaata, nüid sa tunnistad lapse ilusti omaks! Sa põlgad Tiiut üksi sellepärast, et ta sinust mõni aasta vanem on ja et ta sinu emale meeltmööda ei ole, mitte sellepärast, et ta teisega lapse saab. Aga kui ta sulle enne kõlbas, siis peab ta sulle ka pärast kõlbama, ja kui ta sinule kõlbab, siis peab ta su emale ammugi kõlbama.“
„Minu laps see küll ei ole — —“
„Aga võtaksid Tiiu siiski, et mitte leivast ilma jääda — mis? — Ma ei tee nalja — tunni pealt! Ja tüdruk kaebab su kohtusse.“
Mihkel muheneb juba, ta pilk hakkab tõotavalt saksa saabaste pealt reisi ja rinda mööda näo poole tõusma, kui ema hääl väljast talle äkki kõrvu lööb. Murelik eit on vaheajal heaks arvanud kontori akna taga seisupaika võtta ja sealt vastab ta nüüd jagusa kuuldavusega:
„Eks sedasi ole jah õigus ilma peal! Mis nõnna viga libudel tanu alla soada! Muudku magata poissa, ja kui oop külles, siis akatasse ühe tutist kinni, kes põle ema kurgu alt veel öödki ära soand! Nõnna jah! Ja ega siis minu last usta, usstasse seda vana värda ja poiss võetasse näpisti vahele nagu mõni kurjategija! Et aga see nurgatagune soaks korjaja, kelle peale
103
