KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Turul sügisel Voka piimamehelt uudist kuuldes, endine Kuru Jaan, tema eelkäija, olevat sinna valda maantee äärde neljatuhandelise koha ostnud, kus edaspidi poekese mõtlevat lahti teha, tähendas Mäeküla piimamees ainult, kuna ta piitsavarrega vankrikodaralt pori torkis: „Nät seal, pidi jo ikke mõisa ostma,“ ning limpsas keelega tutikese mokahabet hammaste vahele.
„Kuula nüid,“ naeris teine, „mis suuga viga mõisu osta! Või temagi piima saksa käest muidu sai.“
„Võtab ehk veel paar kohta juurde.“
„Eks ta siis oleks kohe võtt, meil neid enamgi soada, metsaga ja ilma.“
Mäeküla talitas ühe ostja minema, siis hammustas jälle habet ja ütles Vokale, kelle kaup müüdud:
„No ehk paneb poe suureste käima.“
„Jaa, viiesaja rublaga — kriiti soab ju koa.“ Ja Voka hüppas vankrile ning sõitis reast.
Koduteelgi, kord paremast, kord pahemast harust, oli Prillupil salguke habet suus, kuna kulmuvõlvidelt rohkesti kortse silmade peale rippus. Ei ta tukkunud täna, ei imenud sigarit, istus aga vagusi vaatide vahel ja silmis sorkivale kõrvile sappa. Kui suu nõõtas ja käsi piitsa liigutas, siis aiva taotsemisi. Kõrtside ette, kus peremees võrdunud peatuma, kippus loom seisatama jääma, kuid Prillup puhkas teda ainult ühe ees poolel teel ning jõudis selle tõttu varakult koju.
Ühtegi teeuudist ei toonud ta naisele seekord kaasa, ja kui kutsari-Peeter mõni päev hiljem tema kui ka Mari kuuldes endise piimamehe kohaostmisest kõneles, oli Tõnul näpp sügades põsepealses karvatihnus, kuna ta rahulikult tähendas:
„Nooja, eks tal ole nüid oma talla all ja oma pea peal; kes meist, kullake, sedasama ei tahaks.“
Noorikule näis aga järgnevalt, nagu hakkaks Tõnu linnateelt kulmukortsudes vahel midagi kaasa tooma, mida seal seni ei olnud. See sagenes
105
