võtan piibliraamatu ja loen sealt seest nii kaua, kui ma sõnad kätte saan, mis on otsekohe minule öeldud, mis minu asja peale passivad, nagu see saterkuub mulle selga passib. Ja kui ma siis olen lugend, ja veel kord lugend, ja kolmat kord lugend, siis on kõik äda ära pühitud nagu tolm poleeritud laua pealt. — — Aga sa pead lugema, mis sinule on öeldud, — kas mõistad, Tõnu? — mis otsekohe sinule on öeldud!“
Piimamehe kasukas oli kõne vältel korra kobisenud, ilma et oleks märgata olnud, mäherduse liigutuse tõttu. Mees ise seisis tummalt, silmad põrandal. Nüüd pööras ta mugivat suud paremale ja pahemale poole, nagu tahaks sülitada, jättis selle aga tegemata.
Kremer andis talle rohkesti aega kostmiseks, kuna ta rinnuti toolitoele najatus ja ennast mõtlikult tasakesi õõtsutles. Aga kui teine siiski sõna ei võtnud, tõstis ta järsku nagu ärkamisi pead ja pillas mõminal küsida:
„Kudas ta sulle siis tagajärel nii kalliks läks?“
„Ei tea —“ algas Prillup, jättis aga katki ja pigistas silmad äkitselt kokku; mõlema lau alt jooksis sirinal nagu elavhõbedat põsekarvadesse. Siis pöördus veidi räpakalt ja läks.
Maha jäi temast pilveke nikotiini ja kasuka lõhna.
