„Noh, kas hakkame peale?“ tähendas korraga seesinane valgetverd noormees ja ajas oma pika nõtke keha sirgu; ta näoilme oli alandlik ning asjalik.
Et vastu ei räägitud, võttis Villem laualt kumbagi kätte täie õllepudeli, astus keset ruumi ja laskis neist ümbruse peale igasse külge hoogsa saju lahti. Pilguke hiljem käis lööming.
Prillup nägi veel, mäherduse väledusega kõrtsmik ja tema poiss laudadelt pudeleid ja klaase noppisid — keset tihedamat rusikarahet —, puges siis põske kuivatades uksest.
„Mäeküla, kurat, kussa ronid,“ ähkis talle keegi järele, „kärista korv õlut väilla nagu viimane kord ja meie poisid ei lase sul karvagi kõverdada!“
Aga Mäeküla arvas täna paremaks nii elavale öömajale selga pöörata, ja varsti traavis Jaska üle lageda kõrgendiku selle õige järsu kalde poole, mille all, teise otsaga peaaegu nõlva vastu, järgmine kõrts aset oli. Punakas kuma kirdepoolse taeva all — kuu välgataval vaatel tulid tornid orus näolegi — ilmutas juba, kus linn, kuigi kaugust oli veel kümmekond versta.
Pervealuse kõrtsi ees norutas kolm hobust, ühel saan, kahel tühi regi järel. Ähmasest aknast oli võimata läbi näha, vadin aga, niipalju kui kuulda, ei olnud sees mitte suur, ja Prillup otsustas koorma sedamaid rehe alla ajada, mille väravast talitav kõrtsipoiss laternaga parajasti nähtavale tuli. Neli veoriista turukaubaga ja paar piimarege leidusid siin küll juba ees, kuid sellega võis leppida: puhkepaika oli veel loota, vahel kööguta kogu öö istuda. Ja leivakott kaenlas, astus Mäeküla seesmise ukse kaudu kõrtsi, kui ta oma kõrvile enne õigust oli teinud.
Juues ja suitsetades jorutasid siin leplikud inimesed. Kõrtsmik, kes tulijale sõbralikult käe ulatas, soovitas talle letiruumi kõrval olevat väikest tuba, aga kui Prillup kuulis, et tema ametivennad Kurgsalust ja Liivalt seal juba ees olevat, samuti üks Tapu mees naisega ning veel keegi tütrega kirikuvallast, siis kiitis suurt tuba endale küllalt heaks ning asus söögialust kaasa võttes pika laua nurgaotsa, mille seinapoolne pink pooliti veel tühi oli. Et Tõnul siin suures toas ühtegi tuttavat ei olnud, see just meeldis talle: täna puudus tal jõud sõnu ja naerunägu teha. Leivakotist ja pintsakust sai pärast sööki peaalune, riidega kasukas ulatus katteks ja küljepehmuseks, ning Prillup tõmbas kere pingiotsale maha.
135
