vad. Ei olnud tal kahtlust, et öö on kadunud, kui need mehed enne leti sulgemist ta leiavad. Ja Tõnu tõmbas kasukakrae kähku üle kõrvade — näoga seina poole oli ta ennegi.
Ei kestnud aga kuigi kaua — äraandja oli vist kõrtsmik —, kui talle põlev tuletukk nina alla hoiti.
„Nää mul koid! Kallaku papal ädasti rendiraha tarvis, ja tema redutab siin! Maast lahti, Mäeküla!“
Mäeküla norises vahvasti.
Teda raputati.
Magaja ümises, matsutas suud ja vaibus jälle.
Ei see aidanud aga lõpuks ometi. Kui nad rehe all olid ära käinud, et oma hobuseid varjule panna ning vaadata, kas külameestel vasikaid ja sigu peal on — kolmas neist, üks munakaupmees, kes lihunikkude küüti oli tarvitanud, kuulas enda kauba järele niikaua toas —, siis olid teised uinuja natis uuesti kinni. Mees hoovati istukile.
„Natuke kupkid, Mäeküla, — kes siis kõrtsi tuleb magama! Seda jõuab kodu teha, mõnikord Mari kaisuski.“
„Koorige täna mõnda teist, mind jätke rahule!“ urises Prillup silmi hõõrudes.
„Kes nüid teab, kes kedagi koorib, või mis siis — sul jo seda koorekest küll ja küll!“
„Kust sina tead!“
„No ime, mõlemad teenite ööd ja päevad! Juba käivad jutud, et Mäeküla on kevadeks sinu.“
„Su oma lori!“
„Miks siis lori?“ jätkas teine lihunik. „Kellele jumal and pehme naise, sellele annab vahel ka ilusa mõisa.“
Naerdi ümberkaudu ja Prillup pani jalad maha.
„Limbärk, anna isandatele minu rehknuudi peale mõistlikku kurgukastet — nende naillad on nii vesised!“
„No vaata,“ kiideti, „kes ikke mõisnikuks loodud, see leiab ka mõisniku sõnad!“
Ja kui nad seepeale neljakesi ahju kõrval väikese laua ümber istusid — üks, kellel nägu oli nagu toores lihapäts, teine atleetliku kehaehituse ja kunstnikule mudeliks kõlbava roomlasepeaga, ning puudelkarvase Prillupi kõrval ühtelugu tasakesi nooskuv kõhetu munakaupmees, vana-
137
