„Kirjutasid jälle?“
„Jaa, aga või see kedagi aitab, ta ei vasta.“
„Ikke rätsepaga?“
„Ikke rätsepaga!“ ja Maasika sosin kuuldub kui ägamine.
Prillup istub käsipõsekil ja vahib luudele taldrikul. „Jaa, mis seal ikke teha, kui sa vägisi ei taha — —“
„Ei, siis oleks kõik otsas! Kes kütkes tagasi toodud, ei see enam kodu seisa.“
„Parem jo eaga, see on õige. Aga kas sa ei pidand ise sinna —“
„Pool aastat juba — pool aastat juba!“ rõhutab tuhvlikingsepp ja puurib pöialdega lauda, kuna ta kõverdatud käsivarred nagu lennupüüdel liiguvad. „Aga kokku ei saa seda summakest — tee, mis tahad, kokku ei saa!“
„Ega tea, kas aitakski.“
„Aitaks või mitte“ — Maasika jänesemoka tiivakesed värisevad — „ma kuuleksin ta äältki — ma näeksin teda kas või eemalt — —“
Piimamees toetab põse teise käe najale, mõlemad vaikivad. Leti ees jamab kaks voorimeest, laudades siin ja seal naerdakse, rasvahaisu, tubakasuitsu, viina- ja õllelehka hõljub paksult peade ümber.
„Ei sa unusta?“
„Ei. Nigu oleks ta mulle kedagi sisse and.“
„Kedagi sisse and — —“ kordab Prillup ja närib mõnd habemekarva.
„Unes ja ilmsi — ikke seisab su ees — —. Ja nüid mõelda, et ta rätsepaga — et ta niisukese rätsepaga — —.“ Maasika silmad keerlevad kuumalt, pöidlad puurivad tugevamalt, ta lõpetab ohkega: „Et see laps pidi surema — — et see laps pidi mulla alla minema!“
„Laps — — nojaa — — kui laps oleks — —.“ Prillup noogutab tasakesi, ta pilk on kaugel; alles mõne aja pärast virgub kohmama:
„No eks katsu siis ikke minna — tööd sul jo on —“
„Tööd on — omajagu tööd on — aga enne, ole ea mees, pista sellele siin nurga peal tuli otsa!“
Ja Prillup näeb, kuidas Maasika õlad laskuvad, kuidas ta siivutavad käsivarred ja puurivad pöidlad külge mööda maha vajuvad.
„Paar õlut, perenaine,“ tellib kingsepp pilguke hiljem; ta ulatas käe klaasi järele, see oli aga tühi ja tühjad ka pudelid.
140
