„Kõht jäi nagu poolikule ja õlu üksi annab külma.“ Ta lõdistab istmele vajudes. „Kõrvile panin teki selga.“
Poisike toob natukese aja pärast viina, sooja sülti ja hapukurki. Jälle elatakse vaikides ja juues vaadatakse teineteisele näkku. Ja ikka enam värvi sigib põskedesse, ikka enam läiget silmisse, ja rinnus liigutab lootus hiljukesi pead ja vahvus kohendab tiibu.
„Ma akkan nüid raha oidma.“
„Kuluks ää — kuluks ää —“
„Iga kopikat — — viimast korda nääd mind siin!“
„Ega mulgi teisiti aita — — —. Katsuks õite ööd läbi sõita, et seda öömaja ei oleks — —“
„Seekord on mul tõsi taga — võid julge olla!“ ja kingsepa päntsakad käed laua peal on rusikas.
„Peaks veel nii kaua edasi, et kogub ädakrossi — et mitte ihualasti — —“
„Ära toon ta rätsepa käest“ — Maasika rusikad põntsuvad laua vastu —, „ma ütlen sulle — ära toon!“
„Võiks jo vahel sekka võlgu jääda meelega, nagu nüid äda pärast — — tulgu siis, kuda tuleb: mis kääs, see kääs — kautsjoni sees ei ole — —“
Prillupi näpud nibistavad habemes, ta pilk uitab sõbra näol ja rinnal.
„Muidugi, seda võiksid teha, ja mina lähen Oudova! — — Kaks õlut, perenaine!“
„Oleks et tema koa oskaks — jaa, kui seda oleks! — aga Marist seda ei soa —“
„Noh, ehk võtab nõu?“
„Ei, ei, temast seda ei soa! Temal puudub midagi. Tema pea ei oima mõnda aissa — ei kohe oima! — Arva, mis ta mulle vastaks? Vastaks, et ei — tema peab lepingut! — Mis ma ikke ise veel soan teha, see on tehtud — see üksi on tehtud — —“
„Kas tead, mis mina teen? — Ma viskan rätsepa Peipsi järve!“ — —
Juba põlevad lambid, akende taga mustab, lilleline kirmetis ruutudel pakseneb: nad istuvad koos ja jutul ei ole lõppu, nad kastavad keelt ja kavatsustel ei ole otsa. Ja kui trallitades salk vastuvõetud liisupoisse tuleb ja pill üürgab ja laul rõkkab, siis sulavad nad ruttu noorte haletava lusti sisse, vendnevad nendega ja joodavad neid.
142
