Mari toonis ja vaates on midagi, mis Kremeri üürikeseks vaikima sunnib. Ilme ta näol on nüri.
„Ja mina — — ja mina — —?“
„Mis teil siis viga? Teil jo oma terve süda.“
„Jaa, aga — ma mõtlesin oopis teistmoodi — — mõtlesin, et linna lähed küll, ja lapsed jätad omaste juurde, ja akkad omaette elama — veike kena ja vaikne korter — ja kõik, mis sul tarvis, saaksid minu käest — —“
„Ei, ma tahan prii olla.“ Mari rüüpab klaasist.
„— — ja Prillupi võla kingiksin — —“
„Selle eest tänaksid teid Prillupi lapsed. Mina seda tasuda ei jõua ega tahagi.“
„— — Ja põli oleks sul kuldne — — ja mis sa saad, sellest jätkuks lastelegi — —“
Mari paneb klaasi lauale ja tõuseb suud pühkides üles. „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind.“
„Aga mõtle ometi järele — — pea ometi natuke aru — — kas sa siis mind sugugi — —“
Kuid noorik tõstab sarved pähe, puskab nendega vanahärra poole, naerab ja läheb.
