Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/154

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

Mari toonis ja vaates on midagi, mis Kremeri üürikeseks vaikima sunnib. Ilme ta näol on nüri.

„Ja mina — — ja mina — —?“

„Mis teil siis viga? Teil jo oma terve süda.“

„Jaa, aga — ma mõtlesin oopis teistmoodi — — mõtlesin, et linna lähed küll, ja lapsed jätad omaste juurde, ja akkad omaette elama — veike kena ja vaikne korter — ja kõik, mis sul tarvis, saaksid minu käest — —“

„Ei, ma tahan prii olla.“ Mari rüüpab klaasist.

„— — ja Prillupi võla kingiksin — —“

„Selle eest tänaksid teid Prillupi lapsed. Mina seda tasuda ei jõua ega tahagi.“

„— — Ja põli oleks sul kuldne — — ja mis sa saad, sellest jätkuks lastelegi — —“

Mari paneb klaasi lauale ja tõuseb suud pühkides üles. „Ma tahan linnas varblane olla, mitte kanaarilind.“

„Aga mõtle ometi järele — — pea ometi natuke aru — — kas sa siis mind sugugi — —“

Kuid noorik tõstab sarved pähe, puskab nendega vanahärra poole, naerab ja läheb.