test, mis talle noorusaastaist jäänud, kui ta septembri- ja märtsitärminitel veinitujus teiste omaealiste õlul mõne öise rumaluse linnas kaasa tegi, mida ta tagantjärel pealegi iga kord õiglaselt kahetses.
Nii siis külgesündinud kütkepelg? Mine tea. Talle tuli kauguse udust väike Frieda meelde. Ta targes veel tänapäevgi kindel olla, et ta ema õmbleja võre sisse oleks võtnud, kõige legaalsusega muidugi, kui tingimused vähegi päri oleksid olnud, kui otsustavast suust mitte hävitav sõna poleks langenud: „Jaa, Ulrich, miks mitte; hakka aga siis kingsepaks õppima, milleks sul aastate poolest ehk veel aega on ja vaimu- ning hingelaadi järgi huvi peaks olema.“ Ja kui mitte väike Frieda seepeale ise poleks kirjutanud: „Jaa, Ulrich, aga sa tead, minu töö eest makstakse nii vähe...“ Millega side vormivabakski ühenduseks nende vahel katkes, sest et neiu Frieda sündsamaks pidas kingsepale mehele minna, kes ametit juba oskas.
Järgnes sellest ehk — õndsa leskproua von Kremeri, sündinud komtess Lützeni psühholoogilise hüpoteesi kinnituseks — viimati tõesti, et tema poeg, vähemalt oma erootilise tundekoosiga, ennem all kodus oli kui üleval? Ulrich pidi möönma, et selles tuumake tõtt peitus, et see rüve ja rüssakas altmaailm, millega ta iga päev kokku puutus, teda kuidagi häälistas, vahest ehk just selle üditerve rüveduse endaga. Kuid kas oli tema siis mõni veider erand? Võis neid siis nii üpris palju olla, kes näiteks muiste oma rüütliõiguse madaluse tütarde kohta — õiguse, mille soetajal ometi kindel vajadus pidi olema — tarvitamata jätsid? Ja kui üks tema Särgvere üleaedseist, vana aus Suurpalu Radeck, linna sõitis, siis võis talle kergesti juhtuda, et teatud maanteetalust paks perenaine tuli ja tõlla peatas: „Ole va hea mees ja too mulle Karu poest õite kolm naela musti villu!“ Ja kas siis vend Heinrich, kellest muiati — — kuid ei see näotus ei puutunud siia ...
Igatahes — must vanker lähenes, ja aeg oli aru pidada, kuidas endale nii kaua tehtud ülekohut vähegi tuleks parandada.
Ja Ulrich pidas aru — öö öö järel, küliti ja seliti. Öölaualt pistis ta vahetevahel palukese saia suhu — ka karp hapukaid kompvekke seisis seal varuks —, ja kui padi pea all kuumaks läks, mida iga kümne minuti takka sündis, siis pööras teise ümber ning nõutas ka vaiba alla, seda jalgadega õõtsutades, pisut jahedust.
Ülal lae peal aga siuksusid hiired ja närisid rotid. Neil oli lahe elada
26
