„Pea, Peeter, ma sõidan jo linna!“
Peeter laskis kõrbisid tükikese teed edasi sörkida, pingutas siis alles ohje ja puristas „tprr!“. Kulus veelgi natuke aega, kuni ta kõhn habemetu poisinägu pika kaela otsas pooliti peremehe poole pöördus.
„Ah kas linna või —?“
„Linna jah, — ma sõidan oostega linna.“
„Ah kas oostega või —?“
„Jaa, oostega, — ma sõidan täna oostega linna, mitte masinaga.“
„Ah, või mitte masinaga —?“ Ja Peetri rippuv lõug vajus veelgi alamale, kuna ta väheldane pea kuklaauguni ulatuva kutsarikübara sügavuses näo aeglaselt jälle ettepoole viis. Peeter saatis pika silitava pilgu ruunade teravatest selgadest üle — need ei olnudki sõidu-, vaid ainult paremad tööhobused — ja kohmas siis võrdlemisi järsult:
„Aga mol ei ole kaeru kaasas.“
„Kaeru võid linnast või teelt osta — ma annan sulle raha.“
Peeter hakkas juba ümber käänama, viitles aga jälle.
„Aga mol ei ole omal leiba ega raha kaasas.“
„Eks ma annan siis sullegi natuke raha.“
„Ah molle või?“
„Nojaa, — ega sa's ööseks linna jää — puhkad ja lähed kohe tagasi.“
Oldigi siis nii kaugel, et sõit õigele teele ja sealt linna poole võis alata.
