Tõnu arvas, et ehk võlg, ja ütles: „Mis mul vajaka jäi kevade — eks ma tasu suvetööga ärrale ää.“
„Ei, ei, see oli miski muu asi,“ vastas saks juba minekul. „Ehk astud üks õhta kunturi sisse, küll ma siis ütlen.“
Tõnu astus „kunturi“ — see on Kremeri-härra kirjutuskabinetti teise päeva õhtul sisse, tuli aga vist vara, sest saksal andis üsna mõelda, enne kui teadis peale hakata, ja siiski küsis ainult:
„Ah soo — kas sa Reemetiga kahaheina pärast juba rääkisid?“
„Reakisin küll.“
„No kust ta sulle lubas?“
„No ikke soost, kust mujalt.“
Vanahärra vahtis aknast välja ja mõmises midagi, kuuldus peaaegu nagu: „Võiksid kõrgemastki saada“, kuid selle peale vanduda ei võinud Tõnu mitte. Ja siis ütles ta korraga:
„Kuule, Tõnu, sa võiksid õige sügise mõisa põldude ligidalt kõik berberitsipõõsad välja juurida. Särgvere ärra luges ühest raamatust, et need olla viljale väga kahjulikud. Neist akatagi kõrreviljale see rooste haigus külge.“
„Aga sügise tulevad korudnikud linnast ja maksavad marjade eesl ärrale raha.“
„Ah need kurgisoolajad? Mis nad raiped mulle maksavad? Kah ju kümme korda suurem. Võid jo peale akata, kui nad tänavu ära on käinud. Aod võta omale.“
See oli kõik. Ja sügiseni palju aega. Tõnu ei mõistnud, mis häda tal nende paburitsidega juba praegu oli. — —
Järgnevad päevad elas Ulrich loiult imelikus umbses tusas. Ta ei saanud endast aru, midagi temas pidi asemelt ära olema. Kõik oli joones, ja ometi mitte! Süda oli valmis, ja ometi mitte! Ta ei näinud enam mingit näppu, ei hoiatavat ega ähvardavat, ja tammus siiski paigal. Mis see võis olla, mis see veel võis olla?
Häbenes ta neid? Neid mõlemaid ja muid?
Ei, vastas ta naeratusega, mis põlgusest liiga kaugel ei olnud. Nemad ja nad kõik siin — nad võisid temast mõelda, mis tahavad, see ei teinud talle sooja ega külma. Nende pärast oli ta ennegi olnud ja teinud, kuidas ja mis ise heaks arvas, muidu peaks ju hobuseid ja vareseidki häbenema. Kolm hinge ainult ei tarvitsenud seda teada — need kolm Särgveres —
35
