naiselik-ohtrat istmikku ja lüheldasi reisi katavad ilmatu laiad voldikad püksid. Kodumail kannab Mäeküla „ollender“ pastlaid.
„Aga sa ütled vähe olema — ikka veel vähe olema“ — — Tõnu pilk teeb uue osavõtliku tiiru üle pütiridade ja riivab ka ukse vahelt paistvaid kooreanumaid — — „mis siis muud: las vana muretseb udaraid juurde.“
Kuru ei vasta tükil ajal; ta on mõnest seinapoolsest pütist prussakaid leidnud ja õngitseb neid näppudega välja; paksupiimased surnukehad pillub ta endamisi siunates auklikule savipõrandale.
„Las muretseb juurde — ea öelda, las muretseb juurde, aga või lehmi loadalt muidu antakse! Siis osta ise ja too talle kingiks.“
„No oli ju kuulda, et akkab rohkem põllueina pidama ja siis ostab juurde.“
„Jaa, kullake, miks mitte, kui aga Kuru Jaani kriidikassast raha antakse!“ Hapukas naeratus, mille Jaan üle ukse perenaisele saadab, on seekord avaram ja paljastab ta valged terved talupojahambad sinakate huulte vahel. „Siis võiks ka uued laudad ja tallid ehitada ja mõisale teise korragi peale teha — miks mitte — miks mitte!“
Jutule tuleb tõke, sest vaheseina taga olevas perekorteris puhkeb karjanaise „viimane“ äkitselt karjuma, nagu näpistataks teda tuliste pihtidega, ja varsti uluvad paar eelviimast ühistundlikult kaasa. Siis lööb veel kiunuv naisehääl nagu pika piitsaga sekka.
Prillup tahaks nüüd võimasindamist pealt vaadata ja Kuru perenaist eriti teretada. Ta astub ümber nurga, et esiruumi teepoolsest aknast vabamalt sisse näha, leiab selle aga kinni olevat, — vist tolmu pärast, sest siit on palju möödakäijaid. Õieti võiks ta juba minnagi — ta on rohuaia taga saoveol ja kulutab oma lõunatundi —, ei näi aga raatsivat ning poeb haopinu ja turbariida kõrvalt otsmisele aknale tagasi.
Ulgumine ning kilamine sealpool seina hakkab raugema. Tõnu toetub küünarnukkidele ja otsib, mida öelda.
„Aga kui sul teinekord sooja ajaga — ta on jo jumalamage ja kuival —, kui sul neist roosiga naeltest, sest kullakarva savist“ — nimetus näikse Tõnule meeldivat —, „kui sul mõni neljakandiline nael juhtub järele jääma, mis sa siis teed?“
„Matan surnu maha.“
„Matad surnu — —?“
„Nojaa, matan maha — mis surnuga siis muud!“
45
