„Käid aiva üksi kirikus?“
„Ja noh — egas teised kaks tahaks maha jääda, kui Mari läheb — jumal oidku! — — Aga näe, ühel põle uut rätti, teisel põle uut mütsi — — soa jo kõigega nii, nagu imustaksid teised.“
Süüakse mõni aeg vaikides. Leemelurinast käib Kuru Jaani matsutamine üle. Viina lõhna on taoti tunda. Liisu paneb tähele, et Prillup võtmisega hästi hakkama ei saa. Ta näpud värisevad, silm ei pea paika ja põsenukkidel heitleb puna. Liisu vaate muljel vahib ta korraks suurelt üle laua tütarlapsele otsa ja viimane ei tea, kas see pilk oli karistav või kartlik.
Liisu lõpetab käsi risti pannes ja kaob vennaga toast. Ust kinni pannes riivab ta silm külalist selja tagant. Ta meelest on, nagu oleksid Prillupi juuksedki rahutud.
Aga Prillup algab äkki üsna rahulikult:
„Jaah, eks selle ilmaliku varaga ole ikke küll. Ütleme, nagu sellegi maja leivavanem. Eks ole soand tihtigi iseeneses mõelda, et kuhu see mees küll viimaks oma raha mahutab, kui ta teist nii kaua veel peaks rahklema!“
„Teist nii kaua?“ Jaan naeratab hapukalt. „Ega ma põrund ole! Ega ma põrund ole, kulla mees! Pool ööd kägaras ankrute vahel köögutada, teine pool kõveras kõrtsipinkidel konutada, oastast oastani nagu igaveses killavooris — neetu, vennike! Ma tahaks käsi koa natuke puusa panna ja kord peremeest mängida: las palgalised tukerdavad. Oasta või poar veel — mitte enam —, siis tahan jalga oma mullapinnale toetada, siis —“
„Võta ometi liha, Prillup, miks sa nii närveldi nokitsed,“ manitseb perenaine.
Aga Prillup ei kuule teda, ta kuuleb ainult tulevast peremeest, kes tahab käed puusa panna ja jalga oma pinnale toetada.
„Ääp siis mõne sajatiinuse sealtpoolt jõge nopid — meie omadest pole jo ühestki asja?“ Ise vahib vaagnasse ja sipsib lusikaga, nagu tõrguksid herned sisse minemast.
Jaan ei vasta kohe, ta silmitseb mõtlikult väikest leemeloiku enda ees; siis tõstab nina ja veeretab pead ja tilgutab peene, alandliku naeru vahelt:
„Ega tea, ehk akkab ammas kahegi siukese peale — ehk akkab viimati — mine tea nüid nii kriipsupealt —, ehk akkab mõne mõisakese — — mõne karjamõisakesegi peale!“
49
