ootama ja paneb suu jälle vilama. Tema, kes muidu päevas kümne lausega läbi saab, kõneleb korraga nii, et suunurgisse tekib valget. Ja kui talle piip antud, ei eksita teda pooltki, et see juba mõninga nutsiku pärast kustub.
„Eks tema töger akka esite pastaldega turul käima. Teised voatavad, voatavad — kust siis niuke pätajalg välja on tuld — äbiks meie ametile ja seisusele kogu linna ees! — Ega muud — peetakse salaja nõu kokku — Koikna piimamees reakind pärast kõrtsis Kulbi Madisele, siis kuulsime kõik — — peavad jah nõu kokku, ja ükspää turul, kesk parajat müüma-aega, ilmub saatkond Joani palge ette, vanad soapad käes — ilusti ära parandud, rauadki kontsadel all. — Väga viisakalt ja aupaklikult — kummardavadki — et me kuulsime, et aulikul ametivennal on täna sündimise-pää, et palume siis meiegi poolt veikest kinki vastu võtta. — — Joanike soa veel määgi öelda, kui juba istub vankriotsal: pastlad nabitakse maha ja soapad jalga! Rahvast muidugi ümberringi — kurinahk seda naeru ja menu! —
No ega ta’nd kinki omaks jätt, visand pärast turu ühele vankrisse. Aga näe, järgmine kord — juba Joanil soapad! Kalavinskid küll on, aga tökatiga mustaks võitud säärte suuni. Päris mustad soapad tulid hiljem —
Aga või ta’s soabastega üksi peeneks piimameheks oli tehtud! Veel leiti viga esiotsa. Teine pää jälle: kaks meest löövad sõbralikult külge, teine teise käe alt — lähme, meie maksame! Joan mõtleb, et raaduse taha kõrtsi. Aga kõrtsi kõrvas on sirusnik — nemad sinna, ja Joanil juuksed lühemaks! —
Noh, aga oli esialgu, mis oli, ega kulund kaht oastadki, kui juba Joani nina akkas kerkima ja pea väntama. Kord-korralt ikke paremini. Meie siis põld varsti enam mehed, vaid meeste nahad, aiva sandid, ja kerjused, ja kraed. Ja neid akkas Joan ühtelugu rohkem leidma, viimaks ei jäändki pea muid inimesi enam valda — ei meile ega mõjale ümberringi. Kõrtsid linnatee ääres ei kuule sestsoati enam teist juttu kui seda, et Kuru Joanil on raha —“
„Mul on raha ja!“ osatab Mari laulva häälega.
„Nojaa, nojaa — oled sinagi juba kuuld — eks nad augu ta seljataga —“
„Jaah, ega ma ise jõua ää süia — eks lapsed leia!“ ütleb noorik Jaani toonil peaveeretusega.
56
