Lehekülg:Mäeküla piimamees. Vilde.djvu/65

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

siis kohe aru soa, mis sa talle muist asjust seletad, reagi otsekui lapsele — justament kui lapsele —“

„Kui noor ta siis õieti on?“

„Rukkimoarjapäevaks kuulukse kakskümmend üks soama, aga või siis oastad kedagi tähendavad, nemad seal laanekõrves — eks ma tea neid, olin jo Ruisu metsahärral omaaegu poisiks —, nemad ei soa täie inimese tolku enne pähe, kui kulmud alamale vaduvad ja esimesed varesejalad silmi ümber sigivad, aga on ka neid, kes varsa-aruga audagi lähevad —“

„No siis ma võin jo kaua oodata!“

„Ei-noh, ärra — eks ole jälle mõningaid seas, kes varem valgust võtavad, kellele võib tikuga üht ja teist pähe pista; ma tunnen ka nihukesi sealt nurgast, ja ega minu Mari — nagu ärra isegi ütlesid — —“

Kuid Kremer, kes Tõnu kitsikusevadist ilmagi poolt sõna ei usu, lõpetab jutu.

„Jäägu siis nii, ja teine kord tood mulle sõna.“

Ja kuna ta juba kanda pöörab ja keppi tõstab:

„Võid talle ka öelda, et juttude pärast olgu mureta, kui ta ise suud oskab pidada, ja sina, Prillup, ka.“

Ning lõpuks mõne sammu pealt:

„Ta võiks jo ka üks õhta ise mulle ütlema tulla.“

Tõnu näeb veel, kuidas ta pahema käega rinda, külge ja selga äigab, nagu ennast puhastades, siis hälvib ta sõudev kogu tõmmult haljasse hiide. —

Pärast seda päeva hakkas Prillupi Tõnu teisiti töötama: mitte enam kaude ja mõistu, vaid lausa ja suisa. Ta ei tükkinud peale, ta ei nõudnud ega nurunud — see tundus talle väärana, kuigi ta tarviliku vahvuse vahel kokku oleks saanud —, aga ta sitkenes väsimatuks ohvri hukutavat eesmärki ette tuues, seda ikka jälle uute värvidega võõbates ja paremale paistele nihutades, et taas sama järeldusega lõpetada: „Noh, Mann, kuda oleks?“ Ja et Mari paraku Mann oli ja et talle see õilmeline eesmärk kaugena ei paistaks, siis lühendas painaja aega mõlemalt palju rahklemist nõudva piimaäri ja kujutatud eesmärgi vahel. Ehk aitab juba viiest aastast — kuuest, seitsmest aga julgesti, sest või neil siis otsekohe mõisa tarvis on, saab ju vähemastki, et kergemaltki, kuigi aeglasemalt viimati sinnasamasse välja jõuda. Küll vaheldusid Tõnu mõlgutused sest lähemast puhkejaamast kõrvalasjaliselt — kord kõneles tavalisest talust, kord


65