gis ligemale saja-aastane kulupea, lumijas võru laia lõua ümber, jutuhuultes veel ikka verd ja naerusilmis ikka veel paistet jagusast õrnusest, millega ta oma kolme äraigatud kaasakest oli võinud rahuldada: Prillupi vanaisa ema poolt. Ta lõbutseb laste ja vanemate noortega, ja kui ta neile tulusat eluõppust pillab jandi ja mängu vahele, siis on üks korduvamaist see imelik: ärgu nad taevaisa palvetega tülitagu. Inimeste hädad ja ihad ei käivat vanajumala ette, sellel olevat suuremad asjad õiendada: päike ja kuu veeretada, tähed sirama süüdata, ilmad teha, ja kulunud kuu asemele järjest uus muretseda. Aga pojalgi ei olevat nende jaoks aega, ööd kui päevad valvel olles, et rahvast sõja ja katku ja loomataudi ja muude hukatuste eest hoida ja kuradit kammitsas pidada. Ning vaim jälle olevat mõlemal nõumehena abiks. See aga, kes inimeste palveid kuulavat ja õigeid lõpmata heldusega täitvat, see olevat Maarja, ainuüksi Maarja. Kes hädas usklikult iganes Maarjat hõikas, ei see hõiganud asjata. Õelast saksastki saadud Maarja armust mõnes kohas lahti, kõnelemata opmannidest ja kubjastest, kellele „kuumast köögist“ äkki järele tuldud. Et aga inimesed enamasti ei teadvat, kelle poole palvetada, seepärast jäävatki nii palju palveid tähele panemata.
Aga või teda vanemaist siis palju keegi uskus. Omad tütredki mitte. Leeris ja kirikus ja palvemajas õpetati ju teisiti. Ja Tõnugi oli üks neist, kes vanaisa neitsi-usku naeruks pani, kui ta emalt seletust oli saanud.
Nüüd aga — — nüüd aga: Tõnu hüppas püsti ja tõttas koju. Puges seal aita, põlvitas maha oma tühjade salvede ja pooltühjade kottide vahele ning tõukas ahastades üles pihuhallide võrgukeste poole tolmunud laes:
Aidaku, oh aidaku siis tema! Ta nägevat, et Tõnu asi on õige. Tõnu ei ihkavat ju muud, kui et tal hea oleks elada, sest paha on tal küllalt olnud. On aga Tõnul hea, siis on Marilgi hea ning hea ka nendel, kes neist kord maha jäävad. Tulevat ju paraku mõlemal, Tõnul kui Maril, südant sundida, et seda head kätte saada, aga kas siis saks midagi muidu annab. Valgustagu seepärast püha neitsi Mari lapsemeelt, et see pakutavat kasu suudaks tarida, ja lasku sündida, et Mari seda osa tasust, mis tema kanda jääb, mitte kauemini liiaks ei pane. Olgu talle veel tänane — veel homne ja veel tunahomnegi päev aru pidada, siis aga tulgu ja öelgu: Ma mõistan ja olen valmis!
Ja Tõnu lõpetas kuuma tõotusega jääda palve täitjale ustavaks sulaseks surmatunnini.
76
