ÜHEKSAS PEATÜKK
Ööd pikenesid aegamööda, aga Prillupi Tõnul ei olnud sellest kasu, sest ta magas halvasti. Uni pelgus ja heidutavad unenäod rikkusid sedagi, mis oli. Temast, kes muidu magas kui ront, mainis Mari nüüd korduvat puhku, et ta unes ümisevat ja isegi juttu ajavat. Kord katsunud ta nutta ja teine kord lauldagi.
Nähtud uni oli enamasti nii segane, et nägijal sellest midagi meelde ei jäänud peale tunde, et ta kuidagi kimbatuses oli olnud. See aga, mis vahel meelde jäi, paistis mõistusele nii riimitu, et varstigi ununes.
Siiski, ühel ööl oli Tõnul unenägu, mis mälus püsis ja milles ka midagi kimbutavat ei olnud. Noor hüljes ronis üle jalutsiotslaua sängi ja asus Tõnu peale istuma. Ta jäi ainiti Tõnule otsa vahtima, silmis ja suu ümber sõbralik muie.
„Mis sa minust vahid?“ küsis Tõnu ja silitas ta pead ning lõuga, mis olid pehmed kui varsa mokk; loom pidi vaidlemata võima kõnelda, tal oli niisugune nägu.
„Voatan, et mis mees sina koa oled!“ vastas hüljes natuke rasvase, aga muidu selge häälega.
„Mis mul siis viga on?“
„Mis sul viga on?“ Hüljes väänas kentsakalt kaela. „Mõni mees nüid, kes naisest jägu ei soa!“
„Soo, — mis ma siis sinu arust peaksin tegema?“
„Valu andma, kulla vend, valu andma!“
Näpistas ühe käpaga Tõnu nina, teisega paitas nooriku põske, naeratas heasüdamlikult ja hüppas voodist.
„Kuhu sa siis ise nüid lähed?“
„Ääh,“ tuli juba eemalt nägematusest, „tuian niisama mööda moad-ilma ja annan tossidele head nõu.“
Tõnu naeris, kui ärkas: looma rääkiv suu, ta silmavaade, kõik ta tegu ja olu tundusid püsti veidrustena, ja ometi jäi tast midagi järele, nagu oleks Tõnu mõne tõelise isikuga koos olnud.
79
