Kas tahad koa uudist kuulda? — Kuru Joan piimamehest lahti lastud! Kohtki üles öeldud! Just praegu. Ja misukese saunaga!
Või lahti? — Ja veel saunaga?
Nojaa, eks tema tölp tänita saksale suhu: „Või see’p see tänu ongi selle eest, et ma ärrale ikke ette maksin ja tihti laenasin!“ — No seda paukumist ja raksumist siis! Nagu äike lõi sisse. Aknaruudud kilisesid. Ega keegi oleks uskunud, et Mäeküla Kremeril nii palju särtsu sees!
Või Joan lahti! — Ja mis tal süid?
Noh, uhkeks läheb — liiga uhkeks läheb! Ega saks siis salli, et taluinime tema nina all uhkeks läheb!
Või Joan lahti!
Lahti mees!
Ja silm tikub silma ja kummagi silm sirab. Pajusi vanamees unustab oma tee ja timbib üleaedsega vainule tagasi. Liivaku õues näevad Marti seisvat — Jaagup tõmbab käega. Ning temalegi palavalt.
Või Joan lahti, ja sõimuga?
Noh, kullake, suure sõimuga!
Ja nüüd siravad kolm silmapaari kokku.
Aga või see temale-mehele siis suuremat häda teeb —
No ikke! Eks ta oleks veelgi kahmand. Ja nihukese nahatäiega! „Tänagu jumalat, et kevadeni jäetasse, et mitte kohe koerapiitsaga minema ei kupatata mõisast ja kohast!“ Ja mis sealt veel pailu muid lopsakaid tuli!
Ei-noh, kus see siis temasuguse hinge sisse mahub! See ju temale nagu ninavõru seale!
Ning taas ristlevad nende muigavad pilgud, südame ümber on kõigil nii soe ja jutt laabub iga sõnaga magusamaks. Väike-Jüri seltsib ka veel juurde, nagu oleks hais teda vedanud.
Ega tea, kes siis nüid piimad võtab?
Ega tea, kellele nüid Kuru läheb?
Seal tõstab Prillupi Tõnu õlanukid kõrgele, ajab suunurga vildakule ning venitab peaaegu Kuru Jaani kombel pool-laulmisi: „Jaa, kullakesed, eks need lähe kellelegi, kes teiste ulgast väilla valitasse ja kel jumala abiga ka natike kerstupõhjast on võtta. Ääp ehk jõukaid sugulasigi appi kulub. Kuru ja piimad — need jäävad juba ühte, see on teada.“
Kuid kolmel teisel ei püsi see küsimus esiplaanil. Hetkeks on neile
94
