Lehekülg:M. J. Eisen, Eesti-, Liiwi- ja Kuramaa ajalugu, 2. tr.djvu/44

Allikas: Vikitekstid
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

– 44 –

giwad tingimiseks: ristiwett kõikide pähä. Lembit ja ta sõjawägi ristiti, linn riisuti tühjaks, ristitud wiidi Lätimaale kaasa.

Pea sakslaste juurest koju tagasi pääsedes mõtles Lembit uue sõja pääle. Saatis saadikud Saarde: saarlased tungigu laewadega Wäinajõe suhu. Ise tahtis Lembit sakalastega, ugalastega ja läänlastega Lätimaad käsile wõtta. Eesti sõjawägi laastas küll tüki Lätimaad, ilma et wastastele suuremat kahju oleks jaksanud teha. Palju enam lõiwad lätlased pea ugalasi.

Sellepääle ilmusiwad ristiusu kuulutajad uuesti Sakalasse. Soome Peeter Kaikkiwalta ja ordo preester Otu ristisiwad Sakalas Paalajõeni. Lembit pani ometi nende tegewusele piiri 1215.

Sakslaste wõimu kaswamisi nähes mõtles Lembit uuesti selle murdmise pääle. Wenelastega wist ära leppides ja nende abi pääle lootes kutsus Lembit kogu Eestimaalt mehi kokku. Lembitu kutse mõjus: kes kuulis, Lembitu lipule ruttas. Kuus tuhat meest ootasiwad Lembitu leeris Paalajõe ääres appi tulla lubawate wenelaste ilmumist. Wenelased ometi wiibisiwad.

Ei wiibinud sakslased. Lätlasi ja liiwlasi kaasa wõttes ruttasiwad nad ühist eestlaste wäge häwitama. Metsadest otsisiwad nad Lembitu leeri. Puutusiwadki pea Lembitu sõjawäega kokku. Werine wõitlemine tõusis. Eestlased wõitlesiwad elu ja surma pääle, teades, et wõit nende tulewikku otsustab. Lõwidena tungisiwad nad wastaste kallale. Pea ometi märkas Lembit, et wastased talle selja takka kallale tuliwad. Seda nähes käskis Lembit taganeda. Paraku sattus Lembit isi lätlaste salgaga kokku. Üks lätlane, Weko, pääsis selja takka Lembitu ligi, torkas mõõga Lembitule selga. Lembit langes. Teised lätlased jooksiwad juure, raiusiwad Lembitu pää otsast. See sündis 21. septembril 1217. Lembituga ühes sai weel mitu teist Eesti wanemat otsa, nagu Wotele, Manawalda j. n. e.

Lembitu langemist nähes kaotasiwad eestlased korraga julguse, hakkasiwad põgema, ilma wastahakkamise pääle mõtlemata. Tagakihutades tapsiwad lätlased enam kui 1000 põgenejat. Ligi 2000 hoost saiwad wõitjad saagiks. Kahjuta ei pääsnud wõitjadki ära: liiwlaste tähtsam wanem Kaupo sattus surmale saagiks. Ühes lahingis langesiwad siis mõlemad: ristiusu poole hoidja Kaupo ja ristiusu wihkaja Lembit. Wiimane tundis, et ristiusk rahwa politilise wabaduse hauda wiib ja see tunne sundis teda kõike jõudu pingutama ristiusu toojatele wasta panna. Kõige tähtsamana Eesti päälikuna wabaduse sõjas jääb Lembitu nagu täht paistma; ta wennal Unipääl puudub Lembitu mehisus ja agarus. Unipää kumardab kaela ikke alla.