— 113 —
kas parun mitte ei wõiwat Huntaugu peremehele mõnda head kuuepäewa-kohta anda, nii et tema, Prits, Mihklile wõiks koduwäiks minna, — pidada see ju, kui Miina ka ära läheb, täieste wõeraste palgalistega kohta pidama. Herra mõelnud järele, öelnud siis, et ta Huntaugu Mihklist kui hoolsast ja alandlikust peremehest palju lugu pidada, ning — lubanudki talle paremat kohta anda, kui mitte mujal, siis oma teistes mõisates. Lisanud weel juurde, et tal nõu olla, Huntaugu Mihklit ühes wõi teises mõisas wiinaperemeheks panna, sest ta teada, et Mihkel wiinaajamist hästi tunda.
„Kuule, wanamees,“ ütles Wiiu siin wahele, „kas oled siis julge, et kõik koa õige on, mis Prits sulle reakis?“
„Noh, kui see wale on, siis soan seda paruni käest warsti kuulda,“ kostis Mihkel. „Ma lähen nende päewade sees herra jutule, ta on mind kutsuda lasknud.“
Aga siis öelnud parun Pritsule weel, ta ei tahta nii head kubjast, nagu Prits on, mitte kohe lahti lasta, sest mõis minna tulewa kewade noore paruni kätte, ja sellel olla kergem, kui tal hakatuses ustawad ja õppinud sundijad abiks on. Prits pidada siis weel wähemast aastaks teenistusesse jääma. Seda parema koha tahta ta tema äiale kewadel anda.
„Jah, seda ütles wana saks, aga noor ehk mõtleb teisiti,“ heitis Wiiu wahele.
„Ei, selle wastus on koa juba teada. Wana herra soatnudki Pritsu otsekohe noore paruni jutule, et ta tema käest — ta on ju meie tulewane herra — koa naisewõtmise-luba paluks.
