Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/167

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 166 —

kokku saaksiwad, olgu Huntaugul, olgu Pärtlil, olgu teistes tuttawates taludes ehk mõisas. Jõulu teisel pühal olewat Pärtlil tema wanema wenna pulmad. Ärgu Mihkel terwe perekonnaga tulemata jäägu, — kutse saada ta warsti. Ainult ühte asja olla tingimata waja: Mihkel pidada oma mehesõna peale tõotama, et ta ühtegi teist kosilast Huntaugul enne wastu ei wõta, kui asjad tema, Pritsu, ja Miina wahel ühte wõi teist wiisi selged on.

Selle lootuse andis Mihkel ilma lähema mõtlemiseta.

„Muret pead koa kandma, et ema minu nõuus on,“ kinnitas Prits weel.

„Ta oli sinu nõuus ja soab ka edespidi olema!“ hüüdis wanamees kõmisewa kindlusega.

Ja nüüd wiinutati ja piibutati ja tõotati ja kinnitati kuni poole ööni. Ikka ja ikka jälle tuli wisa kosilane oma tõendusega, et ta Miinast jätta ei wõiwat, tüdruk olla temale nii südamesse kaswanud, et ta öösel enam unerahu ei leidwat. Rusikaga laua peale lüües seletas ta, et ennem oma pea kaotab, kui sellest naisest ilma jääb. Ja kas tema ei olla mees, keda iga tüdruk wastu wõiks wõtta? Mida olla ta Miinale teinud, et see teda nagu katku kartwat? Ta tahta teda kui kullatükki kalliks pidada, kõik ta soowid täita, teda emanda auu sisse tõsta, teda hellitada nagu saksa last… Ja seejuures sattus ta wiina ja tundmuste mõjul wiimaks nii ärda tuju sisse, et wesi mehikesel silma tuli.

Oliwad mõlemad üsna „dobra“ mehed, kui wiimaks kõrtsist lahkusiwad. Prits saatis tule-