Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/199

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 198 —

mastas igaüks teisega ühes iseennast. Juliette pidi eneselt imestades küsima, kas siis need needsamad inimesed on, kes wäljaspool seda õhku, seda ollust, milles nad isekeskes elawad, nii wäga teiseks muutusiwad, kõik oma wiisakuse, peensuse, hingelise soojuse korraga nagu raudsesse tuppe tõmmasiwad ja ainult terawad, weristawad okkad püsti ajasiwad? Oliwad need needsamad inimesed, kes oma teenijaid halastamata kombel weriseks lasksiwad peksta, seda külma werega pealt waatasiwad ja nendega kunagi sõbralist, soojast südamest tulewat sõna ei wahetanud, rääkimata sellest, et nad neile töökoorma peale paniwad, mille raskus neile enestele kui tegelistele põllumeestele tundmata ei wõinud olla?

Nooremad herrad jõiwad wirgaste, sest liköörid ja weinid oliwad head; selle poolest oli rikka parun Heideggi kelder kuulus. Seda rikkust awaldas ka söögilaud. Nad sõiwad ja jõiwad ja oliwad rõemsad, ning lõbus, mõnus elumaitsmine paistis igalt palgelt.

Tantsuks sai preili Marchand proualt käsu, klawerit mängida. Teda nähti aga klaweri taha unustada tahetawat. Ta mängis ligi tunni aega järgemööda, ilma et teda ära oleks peastetud. Siis halastas Herbert tema peale ja laskis herra Lustigi üles otsida, kes, nagu see tema wiis, piduruumidest salaja oma üksikusse kambrisse oli pugenud; ta pidi preili Marchandi asemele klaweri taha asuma.

Nüüd oli Herbert esimene, kes koolipreili tantsule wiis. Tema eesmärgi järele tegiwad warsti ka mitmed teised herrad. Nad wõisiwad ju muidugi ka koolipreiliga tantsida, seda ei