Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/212

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 211 —

sil kinni, ning igaühele oskas ta midagi öelda, millega see rahul wõis olla.

„Ka waralist edenemist soowin ma Teie talurahwale, õpetaja herra,“ wastas Juliette waimuliku mehe tähenduse peale. „Ja parun Heideggiga waidlesime praegu küsimuse üle, kas ihulikku karistust, mis minu meelest nii hariduse wastane on, ei sünniks ka Teie maal täieste lõpetada.“

„Ja, preili Marchand,“ ütles õpetaja, „need on tähtsad küsimused, kahtlemata wäga tähtsad küsimused, ja selleks saab julgeste kõik sündima, mis weel mitte pole sündinud. Meie Eestimaa rüütelkonnale — need herrad wõiwad seda tunnistada — ei wõi keegi ette heita, et ta oma talupoegade eest pole jõudu mööda ning aja nõuete järele hoolitsenud. Warsti, preili Marchand, hakkab uus talurahwa-seadus meie maal maksma — hiiglatöö, mis seitseteistkümmend aastat on kestnud ja mille soetajad suuremalt osalt üksnes meie aadelimehed oliwad. See uus seadus pole muud midagi, kui üksainus suur hiilgaw näitus Eestimaa rüütelkonna ohwrimeelest talupoegade wastu.“

„Kuid ihunuhtlus jääda selles seaduses paraku makswusesse,“ tähendas Juliette.

„Paraku?“ wõttis nüüd õpetaja kaaslastest teine herra, tulipunase peaga noormees, sõna; ta kõneles katkestatud lausetes ja weidi läbi nina. „Paraku, ütleb preili Marchand? Tahaksin teada saada, kuda inimestega ilma peksuta läbi saab? — Ainus abinõu hukkaminemise wastu. Proowitud abinõu. — Rohi laiskuse wastu. — Wabadus unenägu. — Wabadus ilma kepita luule. — Midagi ärdatele südametele. —