Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/221

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 220 —

Herbert waikides pealt kuulasiwad, sest herra von S. näis oma wastastega üksina wäga hästi walmis saawat. Mitte ainult, et ta osawam kõneleja oli kui need kolm, waid tal oli ta palju enam peas, ta tõi näitusi ja arwusid ette, seadis igale tõendusele kindlad toed alla. Juliette pani tähele, et see, mida tema lihtsa inimliku kaastundmuse pärast rõhutud ja kurnatud talupoja heaks soowis, selle wabameelse mõisniku suus tegelise elu tarwilisteks nõueteks muutus, ja just mõisniku enese seisupaigast waadates. Awalikud olud terwes ilmas olla — nii umbes seletas herra von S. — kindlal, äranähtawal sihil muutunud ja wägewaste muutumas. Kes seda tähele ei tahtwat panna, endist kõikumataks arwawat ja sellega edasi püüdwat elada, jääda warem wõi hiljem kitsikusesse. Mis saja aasta eest sünnis olnud, olla seda praegu palju wähem ja tulewikus tuua see otse hukatust. „Meie, Baltimaa suurkrundipidajad, ei suuda üleüldisele wõistlusele wastu panna, kui senise majapidamise-wiisi juurde jääme,“ harutas prillidega herra, „ja meie oleksime sunnitud selle juurde jääma, kui meie waraliselt ja waimliselt surmatud hingedega tööd peaksime tegema. Odawaid tööjõudusid jääb meile, kui talupoja elukord sündsalt paraneb, ikka weel küllalt, sest et kõik maapind meie on; meil on aga elawaid tööjõudusid ja maksuwõimsaid alamaid waja, alamaid, kes nende kätte ustud maapinnast seal peidus olewaid warandusi enda ja meie tuluks oskaksiwad wälja tuua. Wäikepõllumehe wõistlust ei ole meil äranähtawa ajani karta, sest mida nemad suudawad, suudame meie sajakordselt, ja nemad