— 255 —
„Talitaja, kas tõid ka kihelkonna-kohtust õige seaduse koju?“ küsib Huntaugu Mihkel. „Kihelkonna-kohtuherra ehk pistis sulle undrehti seaduse käppa.“
„Ega saksu wõi uskuda,“ tõendab Hallika Mats, pahaselt sülitades.
„Tõin, mis mulle anti,“ wastab talitaja.
„Eks sa’s woadanud, kas riigikulligi sees on! Keisri kätt muidugi põle. Nad wõiwad ju sinna trikkida, mis tahwad, et on ‚kästud‘ ja ‚kinnitud‘ ja ‚läbi woadatud‘ — aga kes seda tõeks teeb!“
„Sättisid ehk roamatu Wene wõi Saksa keelest undrehti moakeelde — ei julend siis kulli lasta peale teha.“
Talitaja sai pahaseks, et ta meestele selgust ei suutnud anda, ja hüüdis:
„Mis te jörate nüüd selle roamatu kallal! Ise ei teagi weel, mis sees on! Olgu kätt ja kulli wõi ei — peaasi on, et seadus ise hea on. Kui teist lugejat ei ole, siis andke roamat minu kätte ja minge koju: poari päewa pärast ütlen teile siis, mis seal meie kohta on öeldud.“
Selle nõuuga ei oldud nähtawalt hästi rahul. Uudishimu oli liig suur, kui oleks tahetud ilma kõige wähema selguseta koju tagasi minna. Pealegi oli umbusaldus, mis talupojast saksa wastu ialgi ei lahku, tugewaste äratatud. Oliwad need seda seadust nii kaua warjul hoidnud ja teda nii tõrkuwalt kuulutada lasknud, siis wõis ka karta, et nad ehk raamatu enesegi kallal midagi teinud, mis talupojale tulus pole.
„Mis need walged lehed siin siis tähendawad?“ hüüdis korraga Uuetoa Jüri, kes raa-
