— 257 —
küla nahkur, ette. „Kisume need walged lehed roamatust wälja, siis ei soa sinna midagi peale trikkida.“
„Kas sa hull oled!“ sõitles talitaja, kätt raamatu järele ulatades, „wõi sina tohid seaduse-roamatust lehti wälja kiskuda!“
„Ei, seda ei tohi,“ kinnitasiwad kõik teised tõsiselt. „Ta on meile seaduseks antud, siis peame teda nii kaua seaduseks pidama, kui me ei tea, et ta undrehti seadus on.“
Raamatut silmitseti ja soriti aga waheajal hoolega edasi.
„Kuulge, mehed, siin on ju Saksa wõi Wene keeli kirja koa peal,“ leidis Oina Kaarel korraga, „seda põle keegi weel tähele pand! Näe, siin teise lehe peal, kohe ülewal otsas — kaks rida, üks suurem, teine pisem.“
Leiti tõeste raamatu nimelehe pealt kaks rida wõerakeeli sõnu. Aga mis see aitas! Keegi ei mõistnud neid lugeda, weel wähem nende tähendust seletada; ei teatud sedagi, kas nad Wene wõi Saksa keeli oliwad… Kuid warsti leiti nõuu. Tõntsu saunas elus ju wa’ ühe silmaga Ott, wana soldat, kes terwe walla Wene keeli läbi sõimas, kui pea soe oli. Saadeti talitaja poiss kohe selle järele.
„Too teine kas wõi parsilt maha,“ hüüdsiwad peremehed poisile järele.
Wa’ Ott ilmuski warsti. Poiss oli talle wist juba rääkinud, milleks teda tarwitatakse, sest mehel oli wäga iseteadlik nägu ja kõpsuw käik.
„Wene keelt lugeda oskad?“ küsis talitaja.
„Kas edaspidi wõi tagurpidi?“ wastas Ott suud muigutades.
„Loe edaspidigi!“
