Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/344

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 343 —

Herbert raputas ägedalt oma ilusat mehist pead.

„Ei,“ wastas ta, „waid Teie sõnad haawawad mind, nad teewad mulle walu. Ma pean nendest oma kurbtuseks järjeldama, et Teie rinnas kõige nõrgematgi healt minule wastu pole helisemas.“

Preili Marchand waatas mõttes lehestiku suust wälja, sinawa taewa poole, milles walged pilwekesed nagu luiged pikkamisi lääne poole ujusiwad. Jälle siristas üks lind libistawate lehtede sees; kaks pääsukest, kes teineteist taga ajasiwad, puutusiwad tiibadega lehestiku ees peaaegu maa külge ning porisedes lendasiwad jämedad, pruunid põrnikad puust puusse, potsudes siin ja seal mõne tüwe wastu põrgates.

Juliette mõtles järele, enne kui ta wastas. Kas tema rinnas mingisugust healt sellele noorele, ilusale, wiisakale, meeldiwa loomusega mehele wastu ei helise? Miks mitte! Juliette Marchand on ju naisterahwas nagu iga teine; tal on terased silmad peas, mis selle mehe ligitõmbawat wälimust näewad, tal on ärgas waim, mis nooremehe annetest ja hingelistest omadustest lugu oskab pidada, ja tal on soe, wastuwõtlik süda põues, mille kohta kõik need nii meeldiwad nähtused mõjuta ei wõi jääda. Aga seal kerkib neiu silmade ees selle mehe ümbrus üles, ja külmawärin käib ta kehast läbi. Ei, ei, ei! hüüab hoiataw heal ta põues, — lämmata ära kõik, mis tärgata tahab, sinu õnn ei õitse mitte siin…

„Armas sõber,“ wastas Juliette Marchand ja waatas laia sooja pilguga noorele parunile silma. „Ma tähendasin Teile juba, et ma tea-