Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/368

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 367 —

peale sigarit saada. Miina tõi. Jälle selili padja peale lastes, hakkas ta rahuliselt suitsetama.

Kui tüdruk laua ära koristanud, tahtis ta toast wälja minna, aga opmann käskis teda jääda. ‚No, nüüd tuleb!‘ mõtles Miina, ja tal oli tundmus, kui kerkiks ta süda põuest kurku.

„Kas ta sinu juures alati magamas käib?“ oli opmanni esimene küsimine, kuna ta oma punased, klaasiläikega silmad iseäralise põrnitawa pilguga tüdruku kahwatanud näo peale heitis.

„Kes?“

„Wõllamäe Päärn.“

Seda nime kuuldes oli tüdruku meelest, kui kõiguks põrand ta jalge all. Nagu näha, mäletas opmann kõik!

„Ta põle minu juures ilmaski magand.“

„Ilmaski?“

„Siin majas mitte.“

„Aga eile ööse?“

Miina ei teadnud, mis wastata. Pidi ta salgama, waletama, wõi õigust rääkima?

„Teda põld koa eile ööse minu juures,“ ütles ta wiimaks.

Opmann wahtis nagu kull talle otsa.

„Waletada oskad ka,“ ütles ta, ja inetu wööt tekkis talle suu äärde. „Wõi arwad, et ma teda ära ei tund? Seisite ju mõlemad siin minu woodi ees. Tahtsite mind ära tappa — Teie mõlemad!“

Miina nägi ära, et iga salgamine niisama asjata oleks kui waletamine, ja otsustas parem täie tõega wälja astuda.

„Pearn ei old mitte mo juures magamas,