— 36 —
3.
Hämariku wärwid läänepoolsel taewaserwal on tuhmiks kahwatanud, mustad pilwerünkad katawad wiimased kollakad wöödid kinni, sügisene pimedus heidab tihedalt ja rängalt külma niiskuse käes lõdisewa looduse peale maha. Metsatukad on süsimustad ja ei kohise, aasadelt tõuseb inetu, tõmmu udu ning wäetilt ja waakudes nagu surejate hinged wilguwad siit ja sealt mõned tulesilmad läbi tumma pimeduse.
Kui Wõllamäe Päärn mõisa ligikonnast wälja on saanud, muutub ta käik pikaldasemaks. Ta suured, tugewad liikmed hakkawad nüüd alles tundma, et neile liiga tehtud. Nädalane töö ja witsad pole ka selle hiiglakeha kohta halwawa mõjuta jäänud. Ta tunneb seljas õõguwat, põletawat walu, mis iga jala-astmega terwe keha üle laguneb, ning külje sees pisteid, mis ta kurgust tasaseid ägamisi wälja pigistawad. Särk on ta selja küljes kinni nagu liimitud, ja kust ta käies lahti käriseb, seal tekkib tundmine, kui rebitaks tükk nahka ihu küljest lahti. Nooremehe suu on kuiw, nii et keel kurgulae külge kinni jääb. Õnneks pole tal hobust ajada — selle wiis waimupoiss juba koju.
Enese eel tee peal näeb Päärn korraga ühte inimesekogu seiswat. See näib teda ootawat. Ligemale jõudes tunneb ta Kulbi Kaie ära. Päärn tahab temast sõnalausumata mööda minna, aga tüdruk asub tema kõrwale ja sammub temaga koos edasi.
Tüdruk näib ootawat, et Päärn rääkima
