— 38 —
„Pearn, sa oled minu üle kuri, et see õnnetus minu süü pärast sinu peale tuli. Sul on ju õigus. Aga ma ei taht’ tänamata olla. Ole meheks, Pearn!“ Ja ta hakkab tugewa pigistusega poisi käest kinni.
Päärn uriseb midagi halpusest ja tühjast ajawiitmisest, raputab oma käe lahti, rõhub tüdruku weidi kõrwale ja hakkab nii pikki sammusid wõtma, et Kai talle enam naljalt järele ei saa.
Nad on aga weel kaunis ligistiku, kui keegi neile tagasi järele jõuab. Kai waatab esmalt ümber, ja tunneb tuleja ta kogust ära. Päärn näeb teda, kui ta mõlemast kiirendatud käigul mööda püüab. Mõlemad mehed wahetawad ühe pilgu, ja mõlema käed kisuwad rusikasse. Möödarühkija wahib weel korra tagasi: ta silm wiibib nagu pilkawalt enne tüdruku, siis poisi peal, ja keppi wangutades ning rõemsalt wilistades tõttab ta edasi.
See on Kubja-Prits. Läheb külasse laupäewa-õhtut ära wiitma. Läheb kas wanemate poole, wõi Huntaugule.
„Kai,“ hüüab Päärn korraga wihaselt. „Jää minust ometi kord maha!“
„Miks?“
„Mis sa tolgendad siis mu külles! Mul pole sinuga midagi tegemist!“
Tüdruk jääb seisma, nagu oleks talle puuga pähe löödud. Ta wahib laial silmal wihasele mehele järele, ta käsi kobab wärisedes üle õõtsuwa rinna.
Tummalt, ilma kordagi tagasi waatamata, tõttab Päärna suur, kõrge kogu edasi, kuni ta pimeduse sisse kaob…
