— 404 —
„Eks aagreht pea meil nende waldade üle kohut, kes mõisa abitegu ei taha teha,“ jutustas Habaja käskjalg ladusa kõnewooluga edasi. „Eile oli mitu walda mõisa kokku aetud. Mõisaõues pandi soldatid rahwa ümber seisma. Põristasid trummisi ja puhusid wilet, et mitme wersta peale wõis kuulda. Siis weeti meie talitaja kõige esite kohtutuppa ja küsitud tema käest: ‚Kas wannud selle wana seaduse peale, mis neljakümne oasta eest oli[1]?‘ Talitaja wastand: ‚Ei wannu!‘ Kohe kistud tal raha rinnast maha, löödud mees raudu ja wisatud põranda all olewasse keldrisse. Siis kutsuti weel wiie walla talitajad ette ja küsitud jälle igaühelt: ‚Kas wannud selle seaduse peale, mis neljakümne oasta eest oli?‘ Ka need wastand, et ei wannu. Jälle rebitud rahad rinnast, pandud käed raudu ja aetud mehed keldrisse. Nüüd wiidi kiriku wöölmölder, Poe Joan, kohtu ette. Küsitud jälle, kas wannub wana seaduse peale. ‚Ei wannu!‘ Kohe toodi mees wälja mõisa ette. Seal oli juba peksupink walmis. Kaks soldatit seisiwad witstega teine teisel pool. Poe Joan seoti pingi külge kinni ja peksmine hakkas peale. Nägin seda koledat asja oma silmaga pealt. Kui soldatid kõigest jõuust kordamisi lööma hakkasid, pandi trummid põrisema ja moosekandid mängima ja küla rahwas waatasid pealt. Anti Joanile wiiskümmend hoopi. Küll jooksis werd kiwide peale! Oli wiiskümmend hoopi antud, tehti mees lahti ja küsiti jälle: ‚Kas wannud wana seaduse peale?‘
- ↑ Ants Tertsiuse ülestähenduste järele olla nõnda küsitud.
