Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/41

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 40 —

toetades wõtab ta kübara peast. Siis tõmmab piibu ja kirjudest hilpudest tehtud tubakakoti, mille krookpaela punased topsud ehiwad, püksitaskust ja hakkab piipu wana mehe pikaldusega toppima.

„Noh, Pärtle Prits, mis mõisas koa uudist kuulda?“ küsib Huntaugu Mihkel pikema aja järele. (Pärtle-Pritsuks kutsub ta külalist sellepärast, et see Pärtle perest pärit on.)

Prits wõtab põlewa peeru ahju-nurgalt, „nuuskab selle nina,“ popsib leegist piibu põlema, sülitab paar korda ja kohendab enda wastamiseks walmis.

„Mis siis suuremat!… Eks Oadu reakind juba — — ah, soo, ta põld ju täna wäljas.“ (Ta wahib seejuures pool-wiiliti teomehe poole nurka.) „Ääh, mõisas peeti jälle suureste kohut.“

„Kelle üle siis jälle?“

„Ääh, kolme üle korraga… Kahele anti wa’ soolastki.“

„Kes nad olid?“

Prits tõmmab mitu popsu piipu, enne kui rahulikult kostab:

„Oja Joani poiss ja wa’ Kulbi Kai…“

„Kulbi Kai? Kas opmann seda’s enam ei salli? Inetuks hakkab wist juba jääma.“

Naerdakse lauas. Külas räägitakse nimelt, et opmannil Kulbi Kaiega kord ka sõprust olnud. Ilus tüdruk olla talle omal ajal, kui ta esimest talwet mõisas korral käinud, wäga meeldinud.

„Tühi koa, kes niisukese peale enam woatab!“ kostab kubjas. „Wõllamäe Pearn üksi näib ta poole hoidwat — rohkem, kui ta terwisele kasulik oleks.“