Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/426

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 425 —

pildid läbi, mille keskpaigas ikka jälle Herbert ja ta ise seisiwad.

Ta oli omale kord sedagi wälja maalinud — salaja, wargsi muidugi — kudas ta oma osa X. mõisa prouana saaks mängima! Kuis tahtis ta kõigi wastu nii hea ja helde olla, hädalisi aidata, waeseid toetada, abikaasaga wõidu nende nii halastamatult koormatud, hinge- ja ihupuuduste sisse rusutud talupoegade põlwe kergendada, wägiwalla asemel õigust, waljuse asemel armu walitsema panna! Kõik head inimesed saaksiwad siis ütlema: Waatke X. mõisa olusid, wõtke omale Heideggidest eeskuju, — ja seda kõik on seal see wäike prantslane aidanud korda saata!…

Ja kui ta ennast siis niisuguse ülekohtuse unenäo pealt tabanud, lõi ta omale laksudes wastu otsaesist, et oma hooletumat mõistust äratada ja luulemaalt tõsisesse ilma peaseda. See peasmine maksis wõitlust ja waewa, aga ta läks, Jumal tänatud, korda. Mitte asjata ei nimetanud ta oma mõistust kaineks, ja mitte asjata ei olnud ta oma üksikul rändamisel iseseiswust ja ettewaatust õppinud.

See mees ei seisa ju üksina ilmas, ta pole waba, pole iseseisew. Sajad sidemed köidawad teda ta perekonna, sugukonna, seltskonna külge — ja neist ei salli ükski seda wäikest prantslast; nad kõik peaksiwad teda julgeks sissetikkujaks, kellele kahe käega waja wastu hurjutada. Nad wihkawad teda juba nüüd, ilma et ta neile midagi paha oleks teinud — üksnes sellepärast, et ta mõne asja üle julgeb teisiti mõelda kui nemad…

Jah, Juliette Marchand oli oma südamega