Lehekülg:Mahtra sõda 1902 Vilde.djvu/43

Allikas: Vikitekstid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Selle lehekülje õigsus on tõendatud.

— 42 —

„Sina muidugi mõisa kohe kaebama!“ kohmab Huntaugu teomees nurgast.

„Mis sina’s oleks teinud?" kähwab Prits wastu. „Kui inimene rusikatega kallale tormab — kõige teorahwa ees — ja ära püüab kägistada — mis kubjas ma’s weel olen, kui sellega rahule jään!… Andsin teisele paar sirakat kepiga ja wiskasin ta lepapõesasse…“

Ta hakkab nüüd pikalt ja laialt seletama, mis rehe juures täna hommiku sündinud, kuda riid peale hakanud ja lõppenud ning missugune tagatipp tal õhtul mõisas olnud. Iseenesest mõista, et ta seejuures enda isikut, oma tegemist ja rääkimist mitte kõige halwemast küljest ei walgusta, süüdlaste peale aga seda rohkem warju heidab. Iseäranis püüab ta seda lugu, kuda nad Päärnaga rehe juures rinnuti koos olnud, nõnda kujutada, et tema kangelase-jõuu ja julguse üle keegi kahewahele ei peaks jääma.

Perekond on waheajal söömise lõpetanud. Mihkel istub pingi-otsale külalise juurde, kes talle tubakakotti pakub. Tüdruk hakkab lauda koristama, kuulatab aga ühes poisiga teraselt Pritsu juttu, kuna perenaene midagi kambrisse läheb wiima. Miina on toast korraga kadunud, ilma et keegi oleks tähele pannud, millal ta läks, isegi Prits mitte.

Wiimane märkab, et peremees pealtkuulajatest ainus inimene on, kes talle õigust annab wõi anda püüab, mida ta wahele-tähendustega, nagu „ja jah“ ja „neh, neh“ kinnitab, ning see julgustab Pritsu ikka elawamale lobisemisele. Ja et ta oma poole hoidjate wastu tänulik oskab olla, siis tõmmab ta kuskilt taskust wäheldase pudeli mõisa puskarit wälja ja pis-