"Ka mina," ütelnud isa, "tean, et tuu hallikas seitsme tähe taga wuliseb, sest kord unenäos käisin ma sääl. Esimese tähe juurde jõudes küsiti: Kuhu sa tahad minna? Mina kostsin: Walguse hallikale! — Küsiti kohe jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? — Mina kostsin: Mul ei ole muud anda kui oma ihu puhtus. — Ja mind lasti edasi minna. Ning ma läksin ja jõudsin teise tähe juurde. Ja säälgi küsiti: Kuhu sa lähed? — Mina kostsin: Walguse hallikale! — Kohe küsiti jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? — Mina kostsin: Mul ei ole muud anda, kui see tõde, et ma minna tahan. — Ja mind lasti jälle edasi minna. Ja ma läksin ja jõudsin kolmandama tähe juurde, kus jälle küsiti: Kuhu sa tahad minna? — Mina kostsin: Walguse hallikale! — Küsiti kohe jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? — Mina kostsin: See teadmine, et minu isa sääl käis. — Ja mind lasti minna ja ma läksin ning jõudsin neljandama tähe juurde ja minu käest küsiti jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on, mille pääle mina kostsin: Üks tuli põleb mu sees ja see on kui leekiw armastus pärale jõuda; wõtke see tuli, muud mul ei ole. — Ja mind lasti minna wiiendama tähe juurde, kus lunastusehinda nõueti. Mina ütlesin: Tulles tundsin ma isu, ja mul ei olnud enam leiba kui palakene; seda tahtsin just suhu pista, kui üks äranälginud koer mulle wastu
106
