"Sa küll ei maga wist weel?"
"Ei tule und," wastanud noorem poeg.
"Sa ajad jälle oma walgusega juttu," küsinud isa jälle.
"Ta ei taha mind rahule jätta," kostnud noorem poeg.
"Ega sinna walguse hallikale," ütelnud isa, "enam unenäos üksi minna tarwis ei ole, sa wõid ka raamatu läbi sinna saada, kui minu unenäo hästi meeles pead."
"Isa, ma pean sinu unenäo meeles," ütelnud noorem poeg, "lase mul kirja läbi sinna minna."
Ja noorem poeg hakanud kirja õppima. See tee olnud pikk ja mida enam ta käinud, seda lagedamaks tee läinud, seda enam kadunud ta pimedusesse ära: jäänud üksi wäike tähekene ette. Ja noorem poeg läinud edasi ja jõudnud wiimaks esimese tähe juurde. Sääl seisnud mustas kott-rüüdis mees ja küsinud: Kuhu sa tahad minna? Ja noorem poeg wastanud: Walguse hallikale. Mustas kott-rüüdis mees wastanud: Sa oled pärale jõudnud. — Aga nooremal pojal tulnud isa unenägu meelde ja ta ütelnud: Ei ole! Lase mind edasi! — Ja mustas kott-rüüdis mees kostnud: Mis sa lunastusehinnaks annad? — Ja noorem poeg ütelnud: Oma ihu puhtuse. — Ning mustas kott-rüüdis mees kostnud: Seda on wähe! — Ja noorem wend wastanud: Muud mul ei ole. — Ja mustas kott riides-mees ütelnud:
108
