Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/19

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


Tsustul teise jala niisama pikaks kaswada kui teinegi — ja awitan Janklil leiwakoti kodu kanda. — Siis tulen mina jälle edasi, ja tillukene linnukene tuleb wasta ja laulab oma keeli: "Kas üits tsirkukene külwäs, kost ta saab, mes ta süüb, kas ta nälgä kooles. Tema loodab Looja pääle, kargab sääl ossa pääl, tõstab oma hääle." Siis laulan mina talle wasta koguni uut laulu, mida wanaemagi ei oska, mis nii ilus on, et linnukenegi nutma hakkab ja Jankel ütleb: To on ju Erni, minu sõber, kes sääl nii ilusti laulab päris uut laulu."

Kui mina kõnet pidasin, jäi jäme ots minu kätte. Kõik oli nõidust täis. Wanad pärnad muutusiwad enne kuuldud maailmadeks ja Jankli Jerusalemmgi oli kadunud, oli ära nõiutud ja alles kaarnakiwi wõis teda päästa.

"Kui sa suureks saad ja tolle kiwi leiad, siis too mulle ka", sõnas siis Jankel.

"Toon."

"Aga kust sa mind kätte saad?"

"Mina wõian kaarnakiwiga silma ja näen, kus sa oled?"

"Aga kui ma Messiase selja taga olen?"

"Siis ma muudan ennast pilweks ja näen kõrgelt, et sa Messiase selja taga oled."

"Aga kui wiimne päew tuleb?"

"Aga Jankel, täna ei tule ju wiimast päewa."


2*
19