Roesu Jüri.
Kuule sina, wana kadak sääl, kas sa puine oled, et sa oma põlwi kuldse päikse ees ei paenuta! Paranda meelt, sina, kes sa kaswata ei taha, nagu lepp lepikus, nagu kask kaasikus, nagu kuusk kuusikus — sina, kes sa rehawarreks ega kirwekuudaks, witsaks ega adrakureks ei kõlba! Oota sa! Küll Saare Wana tuleb ja paneb kirwe sinu jändriku juure külge, raiub sind maha, ning ema heidab sind teiste hagudega seltsis suure paja alla, kus põrsastele kartulid keedetakse. Paranda meelt! Kas sa puust oled! Waata, sinu pinnud on nagu nõelad. Aga ma ütlen sulle: üksgi neist pindudest ei jää üksteise kõrwale, kõik nad kuiwawad ära ja langewad maha, ja maas weel peawad nad nii halwad olema, et sipelgad neid oma pesasse wedada ei taha, nina kärsutawad ja ütlewad: neo om ju nuu wa äränõijutu kadaja pinnu, meie
