Lehekülg:Minu sõbrad Ernst Enno.djvu/39

Allikas: Vikitekstid
Jump to navigation Jump to search
See lehekülg on heaks kiidetud.


See oli rõõm. Roesu silmad särasiwad. Terwesse tõmmusse kogusse tuli elu. Isa aga kallas aegamööda, ettewaatlikult, nagu wiiwitaks ta nimme. See oli rõõm. Siis tuli nagu rõõmu wiimaseks tipuks niisugune ilus, kõlaw laks kuuldawale, nii imeweidralt keeleotsaga. Roesu oli nagu ümber muudetud, ja minu meelest oli, nagu ei oleks seda rõõmu wiin sünnitanud, waid ainuüksi ootamine. Sest kui ta klaasi tühjaks jõi, oli see ilustaw ärewus kadunud.

Sest ajast pääle ei olnud Roesu Jüri enam nii kohutaw. Meie olime üksteist ihusilmadega näinud, tuttawaks saanud. Ja imelik, mida enam meie üksteist nägime, seda suuremateks sõpradeks meie saime. Muidugi ainult waimliselt, sest ma kartsin kodakondsete naeru, ega julgenud wärwi näidata. Iga asi, mis Roesu Jüril oli, huwitas mind. Ma panin terawasti tähele, kuidas ta elas ja mis ta ütles. Ja mida enam ta mind huwitas, seda wähem pahandas see mind, kui mind temaga paari pandi, ehk küll nähtawasti, seda pahasemaks sain. Waimlist sõprust hoitakse ikka hästi warjul, kui arwatakse, et weel kõwa küllalt ei olda oma mõtete eest wälja astuma, wõi kui lihtsalt tuntakse, et aeg weel tulnud ei ole.

Teisel päewal ütlesin õele:

"Miili, tii õge järgi, kudas Roesu Jüri keelega laksu lüüb."


39